Ohtlikult ilus

1. Osa

   Esimesed päiksekiired puudutasid varahommikul Jamesi nägu. Tal oli alati kombeks enne tööd mitu tundi varem ärgata, et teha hommikune trenn. Tema töö puhul oli see oluline, hoida end terve ja vormis. Enne tööd oli tal kombeks haarata oma lemmik kohvikust must kohv ning asuda tööle.
   Chicagos oli võrratu ilm. Päike lõõmas palavalt, kuigi oli alles aprill. Töö asemel oleks James võinud minna hoopis jooksma või jahiga sõitma. Ta armastas oma tööd. See oli täis põnevust ja adrenaliini, kuid vahel ta tundis, et sooviks aega iseendale, et olla see kes ta tõeliselt on.
   Jaoskond oli täis inimesi, kõikidel oli kiire ning nad kõndisid pabereid täitest ühest ruumist teise. Jamesi paariline Cody oli alati enne Jamesi varakult kohal. Cody täitis tavaliselt sel ajal aruandeid või uuris parajat juhtumit. James oli vaevalt jõudnud maha istuda, kui ülemus neid koosoleku ruumi kutsus.
   Koosoleku ruumis viibisid lisaks Jamesile ja Codyle veel mitmesugused uurijad, kes olid juhtumiga tegelenud, kuigi neid polnud enam vaja. James oli omaala parim. Kõik kurjategijad, kes ta oli varasemalt kinni püüdnud, oli ta vaid osalise Cody abiga teinud. James oli salapolitsei, kelle teeneid vajati vaid kõige ohtlikematel väljakutsetel.
   Koosoleku ruum oli tehtud võimalikult pimedaks ning läbi arvuti näidati prožektoriga seinale nende järgmist ülesannet. Hallipäine ülemus, hr. Molbe, kes oli usaldanud juhtumi Jamesile ja Codyle tõusis oma toolilt, et võtta sõna.
    „Nii siis, tegemist on äärmiselt ohtliku allilma jõuguga. Kuna me hetkel ei tea jõugu nime ega peaaegu, et mitte midagi selle kohta, kutsume me seda Mustaks jõuguks." Seletas ülemus asjalikult.
    „Jõugu ees otsas on muidugi boss, kes on meie märk, kuid nagu te näete, meil pole õrna aimugi, kes see on ja mis ta nimi on. Läbi on käinud mitmesuguseid erinevaid nimesi, sealhulgas Matsha, Kollas, Borish." Jätkas ülemus lugedes hüüdnimesi paberi pealt maha. Ta toetas käed lauale ning võttis eest oma prillid.
    „Ma tean, kuidas see kõlab, et kuidas me küll tabame kellegi kelle olemasolust me midagi ei tea." Rääkis ülemus vaadates ruumis ringi.
    „Meie tublid uurijad on teinud selgeks, et siiski on olemas üks neiu, kes on tihedalt jõuguga seotud. Kuna nad kõik on aga väga ettevaatlikud, palusin ma neil uurimise lõpetada ning tulla teie juurde." Jätkas hr. Molbe vaadates otsa Jamesile ja Codyle. Prožektorile ilmus neiu pilt, keda ülemus oli maininud ning keegi lasi üle ruumi vilina. Ülemus vaatas tõsiselt läbi ruumi ning kõik jäid vait.
    „Neiu nimi on Jodie Mendele. Taaskord, me pole jällegi kindlad kas see on neiu tegelik nimi, kuid see jääb teie ülesandeks välja uurida." Sõnas ülemus. Neiu pildil oli äärmiselt ilus ja võluv. Tal olid blondid pikad juuksed ning suured rohelised silmad. Ta nägi välja nagu tavaline üliõpilane, kelle ainsaks probleemiks on järgmine kontrolltöö. Jamesil oli raske ettekujutada, miks selline neiu võis end siduda nii tumeda maailmaga. Kuid tema töö oli see välja uurida.
    „Ma annan teile täieliku omavoli, kuidas te oma tööd teete aga siiski kõik mis te oma töö nimel peate ohverdama, läheb aruandesse." Ütles ülemus andes Jamesile ja Codyle mapi, mille sees olid aruande paberid. James teadis, et sihtmärgi tabamisek peab ta vahel sooritama kuritegevuse, kuid see oli vaid hädaolukordadel, kui ta ei saanud sellest loobuda. Nii oli James oma töös tihti varastanud ja sissemurdnud erinevatesse hoonetesse. Kuid ta pääses sellest alati pannes kirja kõik kuriteod oma aruandesse. Tänu sellele oli tabanud ta kõige ohtlikumad kurjategijad ning Jamesi austati väga.
   James pidi alustama nullpunktist. Ainuke ots mis tal oli, oli neiu nimega Jodie, kellel oli väga madal kuritegevuslik taust, kuid kelle minevik tundus see eest olevat parem, kui mõnel keskmisel inimesel. James poleks suutnud viia nii tavalist ja puhast neiut kokku jõuguga, mis tegeles allilmas väljaspool igasugust õiglust.
    „Nii siis, millest me alustame?" Küsis Cody lugedes veel läbi andmed, mis neil olid.
    „Jodiest, muidugi. Ma teen temaga tutvust." Vastas James pannes paika plaani.
    „Tutvust? Sa ei mõtle temaga ometi sõbraks saada?" Ütles Cody kartes Jamesi plaani.
    „See on ainus võimalus, mul on vaja talle võimalikult lähedale pääsed, et ta mind oma bossi juurde juhataks." Seletas James vaadates Codyle tõsiselt otsa.
    „See jõuk on väga ettevaatlik, James, kui sa ühe sammugi valesti astud oleme me nad kaotanud enne, kui me neist midagi teadagi oleme saanud." Ütles Cody proovides nurjata Jamesi plaane.
    „See on minu töö, nii ma seda lahendangi." Vastas James jäädes oma plaanidele kindlaks.
    „Olgu aga palun ära tee veel mitte ühtegi sammu. Me peame kuidagi teisiti lähenema sellele praegu," Veenis Cody, mille peale vaid James segaselt noogutas, kuid ei nõustunud. „Lubad? Mitte ühtegi sammu veel." Pidi Cody kindel olema, et James ta plaane ei nurjaks
    „Okei ma luban, aga kui me kuhugi ei jõua pean ma oma tavapärase strateegia juurde naasma." Ütles James tedas, et ta teeb oma töö ära ühel või teisel viisil ning ta on selle jaoks valmis ohverdama kõik mis tal on.
   Kuna James oli Codyle lubanud, et ta ei tee mitte ühtegi sammu Jodie suunas ning hoiab end tagasi, pidi ta oma plaani üksi välja töötama. Ta teadis juba, et ilma neiule lähenemata ei jõua nad kuhugi ning nii võib Musta jõugu tabamiseks kuluda liiga kaua aega. Selle ajaga võib ka Must jõuk aru saada, et neil hoitakse silma peal ning seejärel kaduda koos Jodiega.
   James otsis iga pisema detaili Jodie kohta, mis ta sai ning pani kokku tema eluviisi ja plaani. Ta sai aimu kellega võiks Jodie suhelda ning kus võiks olla tema tavapärased liikumised. Ta mõtles ka numbri jälitamisele, kuid ta teadis, et igasugused jälitusseadmed ja kuuldeaparaadid olid äärmiselt riskantsed ning seega lõi ta selle mõtte koheselt peast välja.
   Selle asemel uuris ta välja kus Jodie elab ning sõitis tema maja juurde. Jodie elas kesklinnas luksuslikus kortermajas. James ei teadnud täpselt, millisel korrusel Jodie elas, kuid isegi kui ta oleks teadnud poleks sellest abi olnud. Ta istus oma autos majast veidi eemal ning jälgis hoolega igat inimest, kes majast välja tuli või sisse läks. Peale piki tunde tuligi lõpuks majast välja blond neiu, kes nägi täpselt välja nagu Jodie. Neiu istus musta autosse ning hakkas sõitma, James tema järel. Linnas oli inimesi lihtne jälitada, sest ümberringi oli palju inimesi ning teisi autosi, kuid siiski pidi James hoidma hoolikalt distantsi.
   Must Chervrolet peatus panga ees ning neiu kiirustas autost välja. James parkis kiirelt oma auto parklasse ning järgnes neiule. Pangas ei olnud palju inimesi, kuid siiski oli järjekorra number oluline. Jodie haaras numbri ning jäi ootama oma korda. Kuna Jamesil polnud panka asja seisis ta Jodiest eemal ning jälgis teda. Jodie istus toolile ning pani jala üle põlve. Tal oli kannatamatu nägu ning ta vaatas pidevalt telefoni ekraani. Keegi helistas talle lõpuks ning Jodie võttis selle koheselt vastu. James oli istunud täpselt neiu selja taha, et vestlust paremini kuulata.
    „Täna õhtul." Sõnas neiu kindlalt. „Ma ootan sind Glories." Jätkas Jodie ning pani telefoni kinni. Jamesil oli nüüd kõik mida ta vajas. Ta teadis Jodie täna õhtuseid plaane. Nüüd oli vaja ainult veel teada saada, kus asus Glorie ja mis koht see täpsemalt oli. Teades aga Jodiet eeldas ta, et see polnud mõni tavapärane kohvik või baar kus inimesed käisid. See pidi olema midagi kinnist ja salatsevat.