Mõnda aega oli mööda läinud, ligikaudu paar nädalat. Nagu arvata oli, läksid Tiffany ja Matthew lahku, või noh, nad pole kunagi koos olnudki. Tiffany lootused olid lihtsalt liiga kõrged ja minu hoiatustele vaatamata ronis ta ikkagi Mattyga voodisse ja just mona olin nüüd see, kes pidi Tiffanyle õlaks olla, mille najal ta oma kibedaid pisaraid valada sai. Minu kõrvad pidid kuulma hala, kuidas ta armus ja kuidas ta petta sai ja kuida.. Ohjah ma isegi ei jaksa enam sellele mõelda.
Oli kolmapäeva hommik. Ma mäletan täpselt, kui see sama Matthew Healy mind pikemat aega koridoris jälgis ja siis juurde astus.
"Hei, Steffy," naeratas ta ja toetas end vastu kappe.
"Mis sul vaja on?" kortsutasin kulmu ja jätkasin oma ajaloo õpiku edutut otsimist .
"Miks nii tõre," narritas ta ja ma vaatasin teda raevunult.
"Sa arvad, et ma peaks sinuga kuidagi viisakamalt käituma, peale seda, kui sa mu parima sõbranna läbi tõmbasid ja siis oma elust välja viskasid," keerasin end tema poole "mina nii ei arva," raputasin pead ja jätkasin otsimist.
"Ta ise tahtis seda," kehitas ta õlgu.
"Ise? Ise hüppas sulle voodisse?" kergitasin kulmu.
"Just nii oligi, küsi ta enda käest,"
"Seda ma teen kindlasti," naeratasin võltsilt.
"Kuidas sul Gregoriga läheb?" vahetas ta teemat.
"Mis see sinu asi on?" sülgasin.
"Ma lihtsalt uurin, muidu, kas sa ei tahaks minuga kohvile minna, saaksime Tiffanyst rääkida, mul on tegelikult ka temast kahju, et ta asjadest valesti aru sai." naeratas ta ja lükkas oma tuka silmade eest .
"Ei."
"Teeme siis nii, kell viis, nurgatänava kohvikus 'Coffee' ."
"Ma keeldusin."
"Näeme seal, ma ootan." pomises ta ja sammus oma semude juurde. Ma turtsatasin. On tal ikka ülbust. Tulle siia midagi nõudma.
"Sitapea," sosistasin endale ja võtsin ome ajaloo õpiku, mille ma lõpuks üles leidsin.
Ajalugu möödus igavalt. Proffessor jutustas meiele keskaja relvadest ja tähtsaimatest muutustest ning sõdadest. Peale viimast tundi, tundsin kergendust, et saan koolist jalga lasta, ma sammusin garderoobi poole. Matthew istus üksi Garderoobi laual ja tõusis püsti, kui mind märkas.
"Sind ma ootasingi, ma mõtlesin et lähme koos ja kohe, kell saab niikuinii poole tunni pärast viis," sõnas ta ja pani oma tagi selga.
"Ma ütlesin, et ma ei tule" ohkasin.
"Kui sa tahad, et su sõbranna end kurvana tunneks, siis hästi," kehitas ta õlgu, võttis pingilt oma musta kiivri ja kõndis väljapääsu poole.
"Matthew, oota, ma tulen ka," ohkasin ja võtsin nagist oma jope.
Me sammusime koos ta mootorrattani, see oli must ja suur masin, mu silmad läksid suureks.
"Sa oled segi, kui sa arvad, et ma selle asja peale istun," tähendasin ja hakkasin eemale kõndima.
"Istud, tule siia. Võta kiiver ja pane pähe," ta ulatas mulle kiivri, ma tegin nagu ta käskis ja istusin masinale.
"Kust ma kinni peaks hoidma?" küsisin kui ta masina käivitas.
"Hoia mu ümbert kinni," karjus ta üle möirgava mootorratta. Kui masin liikuma hakkas, surusin silmad kinni ja oma pea vastu Matthewi selga.
