Endless Sadness Osa 13

769 58 13
                                    

"Mul on sulle halvad uudised," ütles arst, "Su jalad said õnnetuses kõvasti vigastada ja me ei suutnud hävinud närvirakke taastada. See tähendab, et sa pead rattastoolis edaspidi liikuma. Mul on kahju" ütles ta pea langetades.

"See polnud õnnetus," sosistasin ma, "See ei olnud õnnetus!" karjusin. "Ma olen invaliid nüüd, vaat kes ma olen! Mitte keegi! Miks te üldse mind päästsite? Kes lubas? Miks mind üldse siia haiglasse toodi? Miks mind sinna surema ei jäetud? Miks? See oleks kõik mu valud lõpetanud" nutsin ja karjusin. "Ühes oli Danielil õigus. Ma olen lipakas. Ma olen vähemalt keegi, ma olen kuradi lits! Ma magasin raha eest meestega." Tirisin kõik juhtmed enda küljest ning kanüüli, hakkasin voodist tõusma. 

"Ei, pidage," ütles arst, kuid oli liiga hilja. Olin unustanud, et ma olen jalutu. Kukkusin pikali maha ja lihtsalt nutsin. Kõik selle aja kui ma olin arsti peale karjunud ja edasi oli Daniel seisnud ukse peal ja vaadanud. Ta silmist jooksid pisarad ja ta vaatas hirmunult. Ta kartis, ta kahetses. Vaatasin märgade silmadega talle silma. Ma ei tahtnud, et ta mind nii näeb. Võtsin kapi pealt vaasi lilledega ja viskasin Danieli suunas. Mööda. Vaas purunes kildudeks otse tema jalge ees. Kurat, mul polnud piisavalt jõudu. 

Arst aitas mind tagasi voodisse, kinnitas mu veeni uue kanüüli ja süstis sinna midagi, mis mu uimastas. 

Danieli VN

Mida ma küll teinud olen. Mida ma küll teinud olen. Istusin ikka veel koridoris kätega peast kinni hoides ja juukseid tirides. Miks? See on kõik minu süü. Ta on ratastoolis eluks ajaks. Ta ei saa liikuda. Ta keha on täis arme. Ta on nagu abitu beebi. Ta silmad on nutetud ja punetavad. Ma ei kujuta ettegi kui valus tal olla võib. Ma jäin magama. Kui ma tõusin oli öö. Palatist kuulsin hääli. Elisabeth saab koju. Ehmatasin kui Jessica palatist välja tuli. 

"Kuidas tal on?" küsisin Jessicalt.

"Ja nüüd see sind huvitab?" ta ohkas, "Daniel, oleks parem kui sa ära läheks. Ta ei taha sind näha, tegelikult ei taha ta kedagi näha. Vaeseke, tead ma arvasin, et ta on surnud" ta silmis olid helkivad pisarad.

"Mine ära Daniel, palun. Elisabethi pärast" ta kükitas mu ette ja vaatas mulle silma. Ta kannatas väga.

Tõusin püsti ja lahkusin haiglast. Ma vajasin midagi. Ma tahtsin, et seda kõike poleks juhtunud. Läksin lähedal asuvasse klubisse, mis veel lahti oli. Klubis mängis vali muusika, mis mu pead kirvega torkis. Läksin vetsu, seal oli parem. Sattusin just peale ühele narkomaanile, kes pulbrit endale ninna tõmbas. Ta ehmatas ja vahtis mind. Ta ütles midagi vene keeles, kuid ma ei mõistnud teda. Võtsin taskust raha ja pakkusin seda talle ja viibated pulbrile. Ta võttis raha vastu ja andis mulle ühe kotikese. Lahkusin vetsust, võtsin baarist ühe kõrre ning läksin klubist välja. Otsisin pimedama nurgakese ja tõmbasin pulbri endale ninna. Alguses tundus see jäle, kuid mõne minuti pärast ma lausa lendasin. See tegi mulle nalja. 

Elisabethi VN

Jessica aitas mul riided selga panna, kuid ma oleksin võinud ju paljalt ka olla, keda huvitab?Jessica ja arst tõstsid mind ratastooli, kuid ma ei teinud sellest välja. Istusin tuimalt toolil. Me ei tohtinud veel venemaalt lahkuda, sest kohtuasjad olid pooleli. Politsei andis meile linnas püsimiseks raha ja me pidime hotellis ööbima. Jessica ajas mõned paberid registratuuris korda ja me lahkusime haiglast. Jessica sõidutas mind ratastoolis ja me läksime lähedal asuvasse hotelli. Läksime suurde hoonesse sisse, Jessica pani meid kirja ja maksis arve. Sõitsime liftiga üles ja läksime meie tuppa. 

"Olemegi kohal," ütles Jessica, "Kas sa tahaksid pesemas käia?" küsis ta.

Ma ei teinud sellest välja ja vahtisin lihtsalt öiseid tulesid aknast. 

"Elisabeth, sa pole mitu päeva pesta saanud. Sa pead pesemas käima. Ma aitan sind," ütles ta, kuid ta teadis, et ma ei pööra talle tähelepanu. Ta otsustas minu eest ja sõidutas mind suurde vanniga vannituppa. Ta punnitas mind tõstes vanniäärele istuma ja hakkas mult riideid seljast võtma. Mul oleks pidanud piinlik olema, kuid ei olnud. Kui ta oli mu lahti riietamisega viimaks hakkama saanud. Pani ta vee jooksma ja tõstis mind vanni. Ma teadsin, et tal on raske, kuid mind ei huvitanud see. Ma tahtsin lihtsalt... ma ei teagi mida ma tahtsin. Surra vist. Jessica küüris mind ja pesi mu juukseid. Ma olin tuim ja vedelesin lihtsalt soojas vees. Ta aegajalt vaatas mu keha, mu arme ja haavu, kuid ta ei julgenud midagi öelda. Tal polnudki midagi öelda. 

"Palun, Elisabeth. Palun ürita vannist välja tulla. Ma tõesti ei jõua" ütles ta pisarates.

Ta võttis mu kaenla alt kinni ja tõsti mind vanniäärele, ma ei püüdnudki end liigutada. Ta kuivatas mind rätikuga ning mu juukseid. Pani mulle hommikumantli selga ja libistas siis vaevaliselt mind ratastooli. Ta lükkas tooli voodi juurde ja tõstis mind voodisse. Ma ei öelnud ühtegi sõna ning jäin magama... 

Kuulsin öösel nuukseid ja märkasin, et Jessica nutab. Ma jäin uuesti magama. Ärkasin hommikul ja vedelesin lihtsalt voodis. Jessica oli üleval ja rääkis telefoniga.

"Ma saan aru, et me peame tulema ja ainult tema saab tema vastu süüdistuse esitada, kuid ta ei räägi sõnagi. Kuidas te aru ei saa, et ta on šokis. Ta ei liiguta end ja on tuim. Ta oleks nagu elav surnu. See on tema jaoks liig," ütles ta 

"Ma lähen," hõikasin talle. Ta jäi vait ja tuli magamistuppa. Ta nägu oli ehmatanud ja segaduses.

"Mida?" küsis ta. "Ma ütlesin, et ma lähen!" ütlesin tõstes oma häält. 

"Ta ütles, et ta tuleb. Mis kell? Täna? Olgu me tuleme siis, kuid ärge midagi enamat lootke," ütles ta kõne lõpetades. 

"Elisabeth?", ütles ta ettevaatlikult küsides. Ma ei vaadanud talle otsa. "Elisabeth me peame siis liigutama end kui me tahame kohale jõuda. Palun pane endale puhas pesu selga" ütles ta ulatades mulle aluspesu. Võtsin mantli seljast ja panin rinnahoidja selga ja upitasin ka aluspüksid jalga. Seda aitas mul ilmselgelt paindumine. "Pane need selga," ütles Jessica mulle roosa särgi ja musta kampsuni  visates. Panin särgi selga ja kampsuni peale. Ta tuli minu juurde ja sikutas mulle teksad  ja sokid jalga. Viimaks pani ta mulle tennised jalga. Ma üritasin end ratastoolile upitada Jessica abiga ja saime hakkama. Ta sõidutas mind uksest välja ja lukustas selle. Sõitsime liftiga alla ja lahkusime hotellist. Läks üsna kaua aega kuni me kohale jõudsime. Kohtumajja. Üks mees juhatas meid saali, mis oli täis inimesi ja kohtunik istus enda kohal. Ma vihkasin seda kuidas kõik mind vahtisid. Jessica sõidutas meid otse kohtiuniku ette, kus me ootama jäime. 

Mu süda jäi seisma kui sisse toodi käeraudades mees. Mees, kes oli kogu selle ära peremees. Ta vaatas mind põlastavalt ja siis irvitas nähes mind ratastoolis. Märkasin ka ülejäänuid ohvreid istumas esimestes pinkides. Nad kõik vaatasid seda meest hirmunult ja siis mind...

Nii see osa siis välja kukkuski. Loodan, et meeldis. Äkki kellelegi tõi pisarad isegi silma, kes teab. Aitäh teile, kes te loete. See tähendab tohutult palju. :) 

Vote´ige, kommenteerige ja jagage ka sõpradele! 

Endless Sadness  (Eesti Keeles)Where stories live. Discover now