Elu täis verd

"Vabandust!" Hõikasin baarmeni.

"Jah?" pöördus ta minu poole. "Palun valage mulle midagi. Midagi kanget."

"Hästi, kuid vaadake, et te endale liiga ei tee."

"Muidugi." vastasin salakavalalt naeratades. Ta võttis letilt pudeli ja hakkas seda lahti tegema. "Ei-ei, mitte seda! Andke üks... Vaadake see pudel seal taga pool." ütlesin ruttu, lootes et see hoiab teda piisavalt kaua eemal.

Tasakesi, nii et keegi ei märganud libistasin enda käekotist välja tillukese pudelikese ja hakkasin seda enda kõrval istuva mehe klaasi tühjendama. Õnneks oli tüüp hetkel tualetis, nii et see ei oleks tohtinud eriti raske olla. Ei OLEKS tohtinud...

Vaevalt olin saanud pudelikest kallutama hakata kui kuulsin oma selja tagant noore mehe häält. "Preili, te peaksite meiega kaasa tulema." Pöörasin oma sügavsinised silmad kahe noormehe poole. Mendid. Alati üks suur nuhtlus. Tavaline inimene oleks vist arvanud, et nad tulid sellepärast, et olen alaealine baaris, kuid mina teadsin et asi oli enamas... PALJU ENAMAS.

"Arvad?" pärisin süütut nägu tehes. Ta vahtis mulle arusaamatu näoga otsa. "Mina igatahes ei arva." lisasin kähku ja virutasin neile mõlemile irvitades hea hoobi kõhtu. Seejärel jooksin tuule kiirusel baarist välja.

Ma ei imestanud eriti. Seda oligi arvata. Väljas olid kopterid ja autod ning suur hulk relvastatud tüüpe. Tõesõna - mendid ON suur nuhtlus.

"Käed üles ja liikuge aeglaselt lähemale. Rahulikult, ei mingeid trikke. Te olete ümber piiratud. Teil pole mingit võimalust. Andke alla."

Blablablaaa seda juttu olen juba mitusada korda kuulnud.

"Ma kordan: Käed üles ja liikuge aeglaselt siia poole." Never-ever ei kavatse. Kelleks nad mind peavad. Hetkeks tegin siiski nagu käsud kuid poole tee pealt pistsin osavate haakidega jooksu. Mendid muidugi kohe järgi. "Ma hoiatan teid! See ei tule teile kasuks."

No seda osustan ikka mina, mis mulle kasuks tuleb ja mis mitte. Nägin ühe maja juures redelit ja hakkasin üles ronima. Aga ega mendid ka niisama passima ei jäänud.

Niisiis hakkasin ühelt katuselt teisele hüppama. Kohe olid kopterid platsis.

"Kõik üksused kuuldele! Jälitatav on blondide juustega noor valge naine, umbes 185 sentimeetrit pikk, 16 aastane, relvastatud ja väga ohtlik! Liigub mööda katuseid teadmata suunas. Jälitatavat mitte tappa..."

Mitte tappa... Nagu mu tapmine üldse võimalik oleks...

Jooksin edasi ja kaalusin oma variante. Mul olid ju püstolid, aga mis kasu neist sellise karja mentide vastu oleks? Pealegi oli mul vaid paar kuuli ja neid vajasin ma muuks... Milegi PALJU karmima jaoks kui pollarid... Kui nii jätkan saavad kopterid mu varsti kätte. Otsustasin minna lähimast redelist maapinnale ja seal edasi joosta. Sealgi olid juba mendid, kuid olin neist kiirem. Paraku aga kaotasin oma relvad. Kuid see pole eriti hull, arvestades, et mul on neid veel hunnikutes.

Kontrollinud, et keegi mind enam ei jälita, puhkasin veidi hinge. Sedagi ei jõudnud ma õieti teha kui kostus mulle juba tuttav hääl veelgi tuttavamate sõnadega: "Nicole Felt, olete arreteeritud süüdistatuna röövides, politseile vastuhakkamises ja mõ... LÕPETA! (see viimane lause oli kommentaariks minu põgenemiskatsele) Teil on õigus.... AUUUUUUTTTTZZ!!!!!!!" Ta haaras kahe käega kõhust kinni, nii et käerauad kolksatades maha kukkusid. "Eks sa proovi veel. Saabki su kauemaks trellide taha panna." lausus ta. "Meeleldi." vastasin irvitades ning kordasin oma tegevust.

"AAAAHHHHHHH... Ma... ei... mõelnud... seda... sõna... sõnalt." hingeldas ta, ise maas pikali oiates. Huvitav kes see idikas oli, kes välja mõtles, et tüdrukud lüüa ei oska? Irvitasin ja kõndisin minema. "Kiirustad kuhugi?" kõlas hääl mu selja taga. Ma ei jõudnud õietigi reageeridagi kui juba olin küllili maha surutud. Käis klõps ja juba olidki mu käed raudus. "Nüüd tuled küll meiega. Ära mitte üritagi midagi."