Vaikus

20. peatükk/ 2. osa

Ma tahtsin lähemale nihkuda, et aru saada, kuidas see võimalik on. Tahtsin näha täpselt, kuidas piisad koost lagunevad ja soojusena õhku eralduvad. Ma jälgisin teda nagu oleksin kummitust näinud ning ma isegi ei võpatanud, kui kuumus mu sõrmeotsi põletama hakkas. Soojust kiirgas kõikjalt tema ümbert ning see oli nii kutsuv, nii kodune.

Ma olin nii lähedal sellele soojusele, nii lähedal sellele pulseerivale jõule kuni sammud mu selja taga mind täielikust transist üles äratasid. Jay silmad avanesid ning tema pilk muutus taas reserveerituks.

Pöörasin end ringi. Rioni pikk figuur seisis jämeda tüvega puu kõrval, silmad varjatud näole kleepunud juuste taha ja käed taskus. Tema suu pinguldus. Lühikest aega seisime lihtsalt paigal, minu ja Jay käed langetatud, Rioni varjatud pilk kindel. Ta ilmselt üritas aru saada, mis toimunud oli.

„Äikest lööb," märkis ta viimaks käheda häälega, tõestuseks aeg-ajalt vilkuv taevas, „te peaksite tagasi minema."

Noogutasin vastuseks. Jay astus kohmetult eemale, saatis mulle põgusa pilgu ning suundus tagasi. Rion ei pööranud pead, kui Jay temast mööda kõndis ja puhmastest läbi astus. Ta ei liigutanud end üldse.

„Temaga on kõik korras," pomisesin köhatades, teadmata, kas ta vaatas mind või midagi muud, tundes vajadust selgitust tuua.

„Nagu näha," kuulsin vastust enne, kui Rion pea kõrvale keeras ja end siis aeglaselt ümber keeras ning Jay'le järgnes.

Leidsin end seismas üksi kohiseva jõe kaldal vapustatud mitte soojustulvast, mida tundnud olin, vaid sündmuste käigust.

Tagasiteel ei rääkinud keegi meist sõnagi. Meil ei olnud ilmselt võimalustki, sest pidime end kaitsma nii tuule käes õõtsuvateokste kui ka peksva vihma eest ning samas leidma tee tagasi majani. Isegi, kui me ei vaadanud kordagi üksteise poole, tundsin pinget, mis meie ümber laskus. Kui maja paistma hakkas, kiirustasime kõik, et uksest sisse saada ning jäime lõpuks märjana ukse ette seisma, et tuba mitte üle ujutada.

Winter langetas klaasi suu juurest, kui me kolmekesi uksest sisse sadasime. Zachary't ei paistnud kuskil läheduses olevat.

„Jeesus, mida teie seal metsas nii kaua tegite?"

Rion ei vaevunud vihmamantlit seljast võtma, vaid astus pikkade sammudega trepini ja kadus ülemisele korrusele.

„Mis tal viga on?" küsis Winter diivanil selja taha vaadates ning siis minult vastust oodates.

Kehitasin õlgu.

„Ilmselt vihane, et sellise ilmaga meid otsima tulema pidi," pomisesin, kui Winter alahuult hammustades meid põrnitses. Minu endine viha tema vastu oli kadunud, peaaegu täiesti minema pühitud. Võib-olla oli põhjuseks see ilmeline tunne, mida ma endiselt enda soontes voolamas tundsin. See rahustas mind. Jay riputas mantli kuivama, ütlemata sõnagi. Me vahetasime vaikimisi pilgu enne, kui ma märjana trepist üles astusin.

„Sinu tuba on viimane koridori lõpus, kohver on voodil. Pole tänu väärt!" kuulsin Winteri häält enne, kui täpselt vastassuunas suundusin.

Peatusin Oweni ukse ees ning avasin selle vaikselt. Pettusin veidi, kui leidsin, et Owen oli endiselt teadvuseta ning tuba oli tühi. Sulgesin uuesti ukse.

„Otsid midagi?" kuulsin häält selja taga.

Lasin lingist lahti enne, kui ümber pöörasin. Rion sasis rätikuga juukseid, viskas selle üle õla ning toetas end vastu uksepiita. Tema ilme oli morn.

Hammustasin huulde enne, kui pead raputasin. „Ei, tulin vaatama, kas Owen on ärkvel."

Köhatasin, kui ebamugav vaikus meie vahele langes.