Peatükk
20/2
Sky
„Jay!"
Murdsin oksi, mis vastu mu jakki peksid ja pühkisin silmadelt vett, kui juurikatest üle astudes Jay'le järele jõuda püüdsin. Pidin tunnistama, et ta liikus kiiresti.
„Pea kinni!"
Ta sammus mööda kitsast rada aina kaugemale majast ning pööras lõpuks teelt kõrvale ning sumas läbi kõrge rohu. Silmi kissitades sain aru, et seisin künka jalamil. Alla läks pikk rohune tee läbi tihedate okaspuude. Ohates pressisin end läbi jalanõude külge takerdunud rohukõrte ja üritasin mõelda kuiva peale, kui jalanõud lirtsuma hakkasid. Edasi läks tee ainult mäest alla. Komistasin vahetult künkast üle astumist ja kukkusin põlvili.
„Neetud!" lõrisesin end püsti ajades. Eelmine kord, kui sellises olukorras olin, oli mu auto bensiin otsa saanud, mille pärast ma juhuslikult Jay maja juurde metsa sattusin. Irooniline oli fakt, et ilm oli olnud täpsel samasugune, mõningase erinevusega. Selle peale mõeldes lõi nagu tõestuseks taevas selgeks ning peagi kostus ka kaugemalt kõue kõminat. Mis sai välguga metsast eemale hoidmisest?
Ma ei hakanud Jay'd hüüdma, sest oleksin end ainult rohkem eksitanud. Liikusin edasi nii kiiresti, kui ilm võimaldas ja üritasin kätega vihma silmist eemal hoida. Jay paistis tempot aeglustavat ning peagi jäid rohukõrred aina madalamaks ning ma astusin läbi puhma mullasele pinnale.
Jay seisis minust vaid paari meetri kaugusel, kuid minu tähelepanu püüdis vildakatest puudest ümbritsetud jõgi, mille kohin ümbritsevast sabinast eriti üle ei kostnud. Vesi oli nii tume, et nägi välja mustjas segu mullast ja ööst. Hea koht kellegi salajaseks mõrvamiseks ilma, et keegi arugi saaks.
Jay ei olnud üllatunud, kui ümber pööras. Ta pühkis laubalt vett ja kehitas õlg nagu tunnistades, et ei tea, mida edasi teha.
„Lähme tagasi," laususin paluvalt, kuid mu hääl jäi liiga vaikseks.
„Tead, mis on naljakas, Sky?"
Raputasin pead, teadmata kas sellepärast, et ma ei tahtnud sellisesse kõnelusse laskuda või sellepärast, et ma tõesti ei teadnud, mida ta mõtles.
„Muidugi sa ei tea. Sa ei tunne seda." Jay hääl vaibus, kui ta pead raputas.
Mu jalg jõnksatas, kui kohmakalt end jalgel hoida üritasin. Kuulsin vaevu läbi vihma ja kõmina kokkusulanud segu, mida ta ütles.
Ta tõstis käed nagu alla andes, kuid astus siis sammu ette. Ma polnud teda varem sellisena näinud. Tema ehitatud enesekindlast ja rahulikust müürist oli sama palju alles, kui kuivadest kohtades siin metsas. Mis teda nii endast välja oli viinud?
„Ma olin nii kindel, et sel korral suudan seda kontrollida. Ma tundsin seda."
Peitsin käed varrukatesse ja langetasin pea, et kapuuts vihma mu näost eemale suunaks ning ootasin, et ta kõik ära räägiks, ükskõik, mis sealt tuli.
„Tead, miks?" küsis ta huultelt keelega vett pühkides.
„Miks?" küsisin, kui ta vait jäi.
Silmitsesin teda ootavalt kuni ta tagasi jõe poole vaatas. Mingil hetkel kuulsin tema hääle kõla, kuid see kostus nii summutatult, et ma kuulsin ainult pominat vihma taustal.
YOU ARE READING
Vaikus
Fantasy"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus o...
