Successful First Love?

#2 Ma olin juba ammu lõksus...!

„Sinu väljaviimine oli suur viga. Me naaseme koheselt!"

-:-:-:-:-:-

Prints oli segaduses, teadmata miks see kõik juhtus. Ta oli käsknud minu asjad teenijate toast ära tuua ning need tema tuppa asetada.

„Sul ei ole õigust mulle vastu astuda. Sinu toaks saab olema siin, minu toas" ütles prints ukseees seistes.

„Mis sa tõesti arvad, et ma nõustun sellega nii lihtsalt ning magan oma ööd sinu toas, sinu voodis, ÜHES voodis ning mul ei ole selle vastu midagi?" küsisin raevukalt, üritades põgeneda.

Prints ohkas, hoides käega oma peast kinni. Ta astus lähedamale ning aheldas mind voodi külge „On juba hilja, jätkame seda mõni teine kord" ütles ta naeratavalt ning lahkus, keerates ukse väljaspoolt lukku.

Ma lamasin voodil ning tundsin tema lõhna igas selle toa nurgas. Ma võtsin välja plakati, mille mees mulle rindade vahele surus ning ohkasin. Seal seisis pilt, mis oli kohati minu välimusele sarnane, suure vaevatasu eest. Niiet need on juba siia jõudnud. Mõtlesin ma selle tagasi riietesse peites. Väsimus ning stress sulgesid mu silmad kõigest paari minutiga.

Avades silmad, tekkis mul déjà vu. Printsi nägu lamas mõned sentimeetrid kaugemal, tema käsi minu kehal. Ma tõstsin selle õrnalt ära ning ajasin end istukile. Öökapil seisid käeraudade võtmed. Võimalik, et need olid pandid sinna printsi poolt tahtlikult, et mind testida. Kuid vastus peaks olema juba selge..

Ma lipsasin vaikselt printsi toast välja ning kõndisin kiirel sammul mööda koridore. Need olid kahtlaselt tühjad. Teenijatüdrukutest ei olnud midagi kuulda. Ma kiirendasin oma sammud jooksuks ning keerates pikast koridorist paremale, jooksin ma otsa selle lossi omanikule, kuningannale endale.

Lamades valust maas, kummardasin oma pea võimalikult madalale, paludes veel mitmeid kordi vabandust.

„Kuidas küll sinusugune prügi suudab sellist asja teha" ütles kuninganna teravalt , hoides lehvikut suu ees. Ta jälgis mind kurjade ning külmade silmadega kuniks sõnas „Ma ei ole sind siin varem näinud. Kes sa oled?"

„Ma olen Shana ning olen teie lossis töötanud öistes vahetuses" tutvustasin ennast, kuid kuninganna ei kuulanud mind. Ta lasi oma paremal käel oleval tüdrukul üle vaadata töötajate ankeedid, kus võiks olla minusuguse tüdruku pilt, kuid tulutult.

„Kuidas sinusugune rott siia sisse sai? Kas siin majas ei ole enam korralikku turvasüsteemigi?" ütles kuninganna raevukalt ning lõi mind oma pikkade kontsadega selili. Tema sõimusõnad ning togimised viisid mind pisarateni ning ma hakkasin kahtlema miks ma üldse siin olen.

Võimatu end püsti tõmmata, kuulsin kaugelt raevukat karjumist. See oli prints, kes joostes oma ema peale karjus.

„Mida kuradit siin toimub?" küsis ta minu ette seistes. „Mida sa enda arvates teed?"

„Oeh Aki, teda ei ole vaja kaitsta, ta on kõigest sissetungija, kes tuli arvatavasti kas sinu või isegi minu elu võtma. Tema töötajate paberit pole teiste hulgas. Ma ise kontrollisin. Niiet tule eest ning laseme sellel patusel pea maha võtta" käskis kuninganna printsi.

Prints võttis oma rinnataskust ankeedi, kus oli minu andmed ning ulatas selle oma emale. „See on sinu oma jooksutüdruku süü, et seda ankeeti teiste hulgas pole. Ise oled hooletu ning tuled teiste vara lõhkuma" tigedalt võttis prints mind tugevalt haardesse ning viis mind tagasi oma tuppa, jättes ema oma teenijatüdrukut nuhklema.

Toas asetas prints mind voodile ning hakkas minu haavu ilma abi kutsumata puhastama. „See on hea, et ta sulle väga hulle kriimustusi ei tekitanud. Kui oleks, siis lamaks ta juba ammu mullas" ütles prints sidet pigistades.

Peale tohterdamise üllatas prints mind kireva kleidiga, mis seisis tal kapis. „Ma loodan, et sa ei ole unustanud, kuid täna toimub minu jaoks loodud pidu ning ma soovin, et sa oleksid minu kaaslane, mitte teenijatüdruk söögileti taga. Vastuvaidlemiseks ei ole sul õigust, see on sinu isanda käsk!"

"Sul on aega tund, siis tulen sulle järele" lausus prints uksevahelt piiludes. Ta jättis mind tema enda tuppa, voodile istuma, sõnatult. Mul ei olnud võimalustki midagi öelda. Ei, mul ei olnud julgust, ega isegi tahet midagi öelda. Ma tundsin, et ma reetsin enda tundeid, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen sellesse poissi kiindunud. Poissi, kes ilmub just siis, kui ma teda vajan. Ma olin segaduses ning ei teadnud, mida teha.

Õhtune ball oli värvirikas ning aadlikust inimesi täis. Kui me printsiga sisse astusime, tundsin, kuidas kõik pilgud olid suunatud minule. Minu välimus oli lummav ning samas ka eksitav. Pilgud suunatud minu poole olid külmad ning kadedad.

Prints ei viivitanud minule inimeste tutvustamisega. Kohe esimese asjana liikusime venna Yuki ning tema kaaslase juurde.

"Vennas, tundub, et said ikka tulla?" küsis Aki oma venda kallistades. "Jah, praegu on vaiksem periood, mõtlesime koos, et võiks väikse puhkuse teha" ütles Yuki tüdruku poole vaadates.
Printsi silmist oli välja lugeda tükike valu, kui ta mulle tüdrukut tutvustas. Rin-i.

Juba tema välimus ütles nii mõndagi, seega ei kahelnud ma hetkekski, et just tema oli see tüdruk, kellesse ta oli kaua aega sisse võetud.

Printsil oli soovi vestelda nende kahega veel kauem, kuid teda kutsuti lavale, kuhu ümber kogunesid külalised.

"Te kõik olete kogunenud siia minu poja peole" ütles kuninganna klaasi tõstes "ning minu arvates on see just õige aeg tutvustada teile minu poja kihlatut!"

Saalis viibiva noore tüdruku klaas kukkus maha, tema ise järgmisena. Ta nuttis ning ei tahtnud seda uskuda, kui kuninganna kõrvale lavale ilmus teise riigi printsess. Hoopis mina oleksin tahtnud selle nutva tüdruku asemel olla, kui kõik ilus järsku kokku varises, kuid siiski hoidsin end tugevalt. Terves saalis valitses krabinad, nutud ning kommentaarid. Just seda hetke kasutasin saalist lahkumiseks.

Isegi kui prints oleks sellest loobunud ning valmis minuga koos olles kõik loovutama, ei ole ma võimeline seda tegema. See kõik näitab selle sajandi tiitlite tähtsusi, kes on kellega kokku loodud. Ning mina, kui selle tiitli hülgajal ei ole õigus temalt midagi sellist küsida.

Kui ma kõndisin mööda pikka lossikoridori, kuulsin kahte sammupaari minu seljatagant lähenemas. Ka minu eest ilmusid välja valvurid, kes mind peatasid. "Shana.. ei. Shylvana von Chrystal. Meil on käsk sind tagasi sinu isa juurde viia" ütles üks eesseisvatest rüütlitest. "Kui võimalik, siis ilma igasuguste trikkideta!"

Mul ei oleks võimalust siin lossis enam nii või naa edasi elada. Ning ehk aadliku elu ei olegi nii halb, kui ma seda kogu aeg arvanud olen.

Ilma protestita, kõndisin ma koos valvuritega lossi ees seisva tõlla juurde.

Möödas on juba kolm kuud minu seiklustest ja kolm kuud minu esimese armastuse lõpust ning ikka ja jälle käsib minu isa istuda päevade viisi troonil ning kosjalastest endale peigmees välja valida. Ka täna on see päev, mil minu lõug istub mossitavalt käel ning troonil istumine kangestab minu selga ja taguotsa. Korsetist ja kingadest ei hakka ma rääkimagi.

Kui uksed avati, olid minu silmad kinni ning mõtted ainult oma printsil, keda ma arvatavasti enam kunagi ei kohta.

Mööda punast vaipa oli kuulda esimese kosjalase samme, millele järgnes hääl, mis tundus minu jaoks kui illusioonina: "Printsessi kohta on see siin päris pirtsakas. Kas olete kindlad, et tema süda ei kuulu juba kellelegi teisele? Nagu näiteks minule?" ma avasin üllatusest silmad ning mida ma nägin oli Aki, kes põlvitas minu ees koos lillekimbuga ning lausus:

"Mu printsess, ma tulin sind koju viima!"

------

Lõpuks, üle pikka aja jõudsin kah selle raamatu lõpule kirjutada. Selle pika aja jooksul on mul aga lummavalt palju ideid tulnud ning loodetavasti kui vaheaeg on piinavaba, hakkan ka uusi lugusi üles ehitama.
Aitäh kõigile toetajatele!

<3

Shiki