Pisarad, mida sa põhjustasid

Danielo?

Järgmisel hommikul ajan end püsti enne äratuskella. Mu keha on nii valus pärast järjekordset Lucase vihapurset. Tema armukadeduse hullus on selkorralgi ületanud piiri. Haaran telefoni ja jooksen kööki oma igahommikuseid toimetusi tegema - kohvi sellele koletisele, kes näeb nägus välja aga sisemuses on nagu deemon ise. Loodan, et saan taas vannituppa joosta.

Enne kui jõuan midagi teha või mõelda, haarab üks tugev käsi mu juustest. Ta tõmbab väga kõvasti, pannes mind valus karjuma. Lucas lausub: "Ära mõtlegi vannituppa joosta ja end sinna lukustada!" Valust pisaraid valades, ütlen: "Lucas, palun lase lahti mu juustest. Mul on väga valus. Ma palun sind, lausa anun põlvili, kui seda vajad." Lucas taas: "Sa paned alati mu kannatuse proovile naine! Pärast sellist jama, mis sa korraldasid, kohtudes oma esimese armastusega seal pargis. Sul ei saa olema kunagi ühtegi rahulikke päeva ja seda enam, et sul seal armukesed ootamas!" Rahulikke? Mul pole neid päevi olnudki! Püüan veel kord teda anuda: "Lucas palun, seda enam ei juhtu! Lase kasvõi oma ustavatel inimestel mind seal väljas jälgida. Ainukesed asjad, mida ma sult soovin, et sa laseksid mu juustest lahti ning veidikenegi välja värske õhu kätte saamist. Jah, ma tegin vea, jäädes sinna kauemaks aga palun usu, mul pole sellist mõtet kunagi olnudki. Ma polnud teda aastaid näinud! LUCAS..." Tunnen korraga, kuidas haare lõdveneb, vabastades mu juuksed. Heidan pilgu aeglaselt ülespoole, nähes Lucast köögist lahkumast. Ta hüüab veel üle selja, rahulikult toonil: "Too kohvi elutuppa lauale." Teen koheselt nii nagu ta soovib, viies kohvi ettevaatlikult sinna.

Elutoas Lucas joob mu silme all kohvi nagu midagi poleks äsja köögis juhtunud. Ta lausub: "Mul on täna taaskordne tööpäev, tuleb seal nii mõndagi ära teha. Enne seda aga võtan ühendust paari inimesega, kes oleksid nõus sul silma peal hoidma seal väljas ja muidugi hiljem kannaksid ette kõik." Mul pole midagi vastu öeldagi. Seisan vaid kannatlikult eemal nagu mingisugune teenija, kes pidevalt peremehe käest peksa saab, kuna armukadedus koos vihaga pimestab teda. Ootan kannatlikult, kuni ta on kohvi joomise lõpetanud, et saaksin koheselt selle ära pesta.

Mõne aja pärast tõuseb Lucas diivanilt püsti, jättes kohvitassi lauale. Ta suundub koheselt riietuma. Haaran ise tassi kätte ja liigun kööki seda koheselt pesema. Kruusi pestes ootan ka Lucase lahkumist. Õnneks väga kaua ootama ei pea, kuna tal vaja kiiremas korras tööle jõuda. Eemalt näengi, kuidas Lucas vaid oma mantli haarab, lukustades enda tagant ukse. Sel korral majast väljudes ei kavatsenud ta isegi midagi mainida. Pakun, et keegi helistas talle, sest tavaliselt ei torma minema nii kärmesti.

Lucase lahkumisega jooksen ise kapini, võttes sealt puhtad riided. Sean end korda, püüdes katta saadud vigastusi. Pean olema veelgi ettevaatlikum. Eelmisel korral väljas käies ei lõppenud see mu jaoks hästi. Mu kätel on väga värsked sinikad. Pean need ära katma, et keegi ei näeks ega saaks midagi kahtlustada. Mu nägugi vajab meigi katet. Püüan anda endast parimat, kattes ära kõik tumedamad, jubedamad kohad.

Olles valmis saanud, võtan koti, lukustades seejärel ukse. Astun taas sellest maja moodi kongist välja. Üritan võimalikult ruttu eemale saada siit. Taaskord leian end jooksmas, kuid sel korral jooksen vaid veidi. Ringi jalutades jõuan ühe kohvikuni. Kohviku ukse juures näen mitmeid laude ja toole. Möödutes märkan üht tumedate, kergelt lokkis juustega noormeest, telefon käes. Sammun aeglaselt ta poole ja enne kui arugi saan, küsin: "Danielo?" Seepeale asetab noormees telefoni lauale, heites mu suunas küsiva pilgu. Ta küsib vastu: "Rosie-Marie, sina?" Ma ei vasta kohe, kuna just teda taas nähes on mu mõtted mujale jõudnud rännata ning jalad oleksid nagu maapinna külge naelutatud.

Ühel hetkel otsustan end lahti raputada, taastates nii oma jäiga oleku. Saan koheselt aru, et pean Danielost eemalduma veel enne kuni pole hilja. Tean seda väga hästi, kuid miski sunnib mind lähenema. Vaikselt lähemale minnes, tulevad mälestused justkui tuuleiiliga taas tagasi. Kuulen neid ammuseid hääli, sõnu, mida ma kunagi kuulsin ja välja ütlesin nii oma mõtetes kui  ka valjult. Haaran kinni tooli seljatoest, kuna tunnen, kuidas mu jalad on nõrgemaks muutunud. Istun toolile, olles näoga vastakuti temaga. Lausun: "Mõned aastad on möödunud ajast, mil viimati sind nägin." Danielo vastu: "Saan sama öelda su kohta, kuigi keskkooli lõpetamisest pole just väga palju aastaid möödas, vähemalt mitte sinul." Ütlen vastu: "Sul on õigus aga ega see ka lühike aeg pole."