Suhe

6 1 0
                                    

Olen Lucasega käinud päris mitmel kohtingul. Kõikidel nendel aegadel on mul väga lõbus olnud. Tunnen, kuidas Lucas on suutnud mind ära lummata, endasse armuma panna. Igal me kohtingul ma jään teda imetlusega kuulama. Tema vägiteod, teiste aitamine - kõike seda on nii imeline kuulda. Paneb imestama, et kuidas pole sellisel mehel nagu tema, tüdrukut pole. See on nii kummaline, samas kõik kel ka välimust antud kohe ei leiagi. Olen enda kohta kuulnud korduvalt komplimente meessõpradelt ja tuttavatelt. Lucas katkestab mu mõttelennu: "Nüüdseks tead sa mu kohta väga palju ja mina sinu kohta ka. Rosie-Marie ma tahaks kuulda su arvamust. Millise mehe mulje ma olen sulle suutnud jätta?" Ma raputan end rohkem ärkvele, mille peale Lucas vaatab mind sattudes segadusse. Lausun ning küsin: "Lucas selle aja jooksul, mil oleme kohtingutel käinud, üksteisega ka niisama aega veetnud olen ma saanud aru, et sa oled üks imeline mees. Sinu hoolivus teiste suhtes, sinu teiste abistamine - see on lihtsalt nii imeline omadus. Need imelised lood, mis sa mulle rääkisid - mul ei jätku sõnu. Kuidas küll mu teele sattus selline mees nagu oled seda sina? Kuidas küll sinusugune meesterahvas ikka veel vallaline on?" Lucas hingab kergendusest aeglaselt sisse ja välja, öeldes seejärel: "Mul on hea meel selle üle, et olen suutnud sulle muljet avaldada. Ma kartsin su eemale peletamist, kuna äkki tundun su jaoks liiga hea olevat. Mis puudutab mu vallalise staatust, siis siiani pole ükski teine naine minu tähelepanu äratanud kui sa Rosie-Marie. Sa oled ainus ja esimene naine, kelle nägemine esmakordselt minus sellise huvi tekitas." Küsin taas: "Ausalt või?" Lucas võtab mu parema käe oma käte vahele, silitades õrnalt mu sõrmi. Ta vastab: "Ausalt." Pärast pisikest pausi lausub ta taas: "Rosie-Marie, ma tahaksin sult midagi küsida." Vaatan talle üllatust täis silmadega otsa ning ütlen: "Küsi Lucas." Seepeale ta küsib, asetades enda huuled mu sõrmedele: "Rosie-Marie, kas oleksid nõus olema mu tüdruksõber?" Vaatan talle kohmetunult otsa, ma ei leia sõnu, mida talle öeldagi. Kogun hetke ning lausun naeratus näol: "Lucas, mulle meeldiks see väga." Lucase huulile tekib väikene naeratus, tema silmad lausa säravad õnnest.

Me istume veel mõnda aega rahulikult, saates üksteist imetleva pilguga. Lucas muudkui kutsub mind enda tüdrukuks. Ta ei paista väsivat ning minulgi on seda hea, mõnus kuulda. Lucas lausub unelevalt: "Minu Rosie-Marie. Minu armas punane roosike oled. Naine, kes mu südame endale võttis. Minu hing ja süda kuulub sulle igavesti." Ütlen vastu: "Mina kuulun sulle ka igavesti, mu Lucas." Ma imetlen oma noormeest kuni hetkeni, mil kuulen mingisugust helinat. Lucas ärkab üles sellest imelisest unelmast. Ta vaatab telefoni ning ilma erilise reaktsioonita vabandades, tõuseb püsti, minnes seejärel eemale. Ta otsustab kaduda kusagile nurga taha.

Lucast oodates jään mõtteid mõlgutama, vaadates samal ajal kaugusesse. Mind huvitab väga, mis asjus talle helistati, et ta lausa nurga taha pidi minema rääkima. Miks ta ei võiks siin mu nähes seda teha? Ta on nii saladuslik, ei mingeid emotsioone temas, kui helistaja nime nägi. Kas küsida selle kohta või mitte? Ei teagi. Kõigest hoolimata ei anna need mõtiklused mulle rahu. Üritan mõtted eemale ajada Lucase isiklikest asjadest. Raputan pead, lastes juustel lennelda veidi, kuid samas kiiresti.

Peagi näen enda kohal varju ja vaatan üles. Lucas seisab mu selja taga, naeratus näol. Ta küsib: "Millest selline pearaputus, Rosie-Marie?" Vastan: "Ah ei, ma üritasin end mõtetest ärkvele saada rohkem. Muud ei midagi Lucas." Lucas taas: "Sind huvitas, kellega ma rääkisin?" Küsin vastu: "Kust sa teadsid, et mind see huvitas?" Lucas vastu: "Ma lihtsalt pakkusin. Võin öelda, et see oli mu üks töökaaslane ning me lihtsalt arutasime töö kohta. Pealegi, see oli ainult tööalane asi." Ma ei tea mida öelda talle ning lihtsalt noogutan vastuseks. Lucas järsku: "Kas äkki suunduksime tagasi, mis arvad sellest ideest?" Taaskord ma noogutan Lucasele ja tõusen toolilt püsti. Tahan arve tasumise kohta küsida, kui järsku Lucas lausub rahulolevalt naeratades: "Ma tasusin selle juba ära.". Sõnadult ma haaran vaikuses Lucase käest. Me jalutame mu sugulase koduni.

Pisarad, mida sa põhjustasidWhere stories live. Discover now