Mingmei oli naine, kelle surm oli kinnitatud juba ennem naise sündi. Mingmei teadis, et ta elab vähe tänu Ecrotise kuninglikule perele.
Mu suu oli kuiv ning tundsin, kuidas mu käed hakkasid värisema. Olin liiga pime, et näha seda suuremat pilti.
Mu esimene kahetsus oli Mingmei usaldamine.
Kaito kõndis minuni, stoilise näoilmega. Üritasin minna temast eemale, kuid ma ei suutnud kuhugile põgeneda.
Mineviku eest ei saanud kunagi ära joosta. Mitte siis, kui mu teine kahetsus seisis mul ees.
,,Te töötasite koos.'' Laususin välja tõe, mida ma uskuda ei tahtnud. See tõi irve Kaito suule ning ta noogutas.
,,Pärast aastaid said sa lõpuks aru! See kõik oli osa minu plaanist!'' Kaito oli ekstaatiline. Ta silmades olid rõõmupisarad ning ta vehkis kätega. Kaito naeratus oli... see oli hirmutav.
Kaito haaras mu käest. ,,Nasrin, see kõik oli sinu jaoks.'' Milo tõusis püsti ning kõndis meie juurde.
,,Kaito, aitab.'' Pani Milo käe Kaito õlale. Kaito nägu muutus vihaseks ning ta pööras ümber ja lõi rusikaga Milole vastu nägu nii, et Milo kukkus maha.
,,Sina ei tule ütlema, kuna ma lõpetan või mitte. Sinu võim kuulub minule.'' Karjus Kaito ja ma nägin kuidas Milo ninast jooksis verd.
Mu nõrkus lõi sisse ning ma ruttasin Milo juurde. Kükitasin enda venna juurde maha ning üritasin kuidagi teda aidata, kuid Milo lükkas mind vihaselt eemale. ,,Ära puutu mind, Nasrin.'' Sisistas Milo vihaselt, pühkides vere ära.
Milo lõi jalaga Kaito põlvedesse nii, et Kaito vajus maha, siis haaras ta Kaito kaelast ning tõmbas endale Kaito lähemale. Ta mõtles sekund ning siis virutas talle samuti näkku mitu korda. Nad rabelesid ning ma kiirustasin püsti ja ukse suunas. Vihaselt lükkasin ma nõrgad mehed eest, kuid mind peatas karjatus Milolt.
Ehmatusega vaatasin nende poole ning Kaito lamas selili, suust verd voolamas, kuid ta naeris. Milo ahmis õhku, tõmmates noa enda kühust välja. Temast aga ei voolanud punast verd, vaid musta.
Valvurid üritasid minust kinni haarata, kuid ma sain neist lahti ja jooksin minema. Jätsin enda taha Milo, kellest voolas musta verd ning samuti jätsin ka maha Kaito, kes naeris nagu ta oleks peast hullumas.
Loss ei olnud selline nagu ma seda varem teadsin. Kõik oli muutunud ning ma lihtsalt jooksin, mu keha muutudes aina väsinumaks ning tundmas, kuidas valu mu südamesse aina rohkem torkab. Jooksin suvalisse tuppa sisse, mis oli minu õnneks tühi ning lukustasin selle, toetades ennast vastu ust ning vajudes istukile.
Ahmisin õhku kuni valu mu südames leebus. Mul oli natuke aega, et minna läbi kõige selle, mida ma teadsin. Kindlalt hakati mind juba otsima ning ma pidin alustama kiiresti, kuid šokk takistas mind.
Alustuseks oli see, et Mingmei töötas koos Kaitoga ennem seda, kui ta töötas minuga. Mõlemad osapooled olid tema kasuks, kuid lõpuks kaotas naine oma elu läbi minu käte. Tema üritas mind ära mürgitada esimesena ning vastutasuks tegin ma selle talle vastu.
Usun, et Kaito oli selle ka ette aimanud. Mis kasu sai Mingmei aga sellest, et ta suri. Tema surm pidi tegelikult üldse tulema tänu tema haigusele, millel ei olnud ravi.
Qi haigus oli haruldane, kuid lõppes alati surmaga. Ohvri keha muutus vaikselt halliks, tema veri hakkab aeglasemini liikuma, kuni keha laguneb. Ehk Mingmei jaoks oli surm läbi minu kätem parem, kui see valu, mille ta Qi haigusega sai. Pärast Ecrotise lahingut ei ole ma kuskil kuulnud enam Qi haigusest ning Mingmei võis samahästi olla viimane inimene, selle haigusega.
Ometigi ei saanud ma aru sellest, et kuidas oli Kaito plaan selline, et terve tema pere lõpuks suri. Kaito jaoks oli tema pere vägagi tähtis ning see, et temal selline plaan oli.. See oli lihtsalt julm.
Kaito võis olla see, kes enda pere tappis. Kuid ometigi kuhu kadus Ecrotis kaartidelt ning inimeste mälust selleks ajaks. Inimesed teavad Ecrotise kuningriiki, kui kohta, mis lagunes.
Praegune kuningriik ei tundunud üldse olevat lagunenud. Jah, kuningriik oli just veel uhkem, välja arvatud inimesed, kes tänava nurkadel palusid vähemalt ühte hõbe müntigi, et enda lastele süüa osta.
Kindlalt oli maagia sellega seotud ning vihkasin seda, kuidas pidin maagia vastu võitlema ilma maagiata.
Teiseks asjaks oli see, et mis kuradi asi voolas Milo seest välja?! Saatan ise võttis Milo keha üle, sest kuidas muidu Milo seest jooksis välja musta verd! Samuti oli Milol maagia, mida mul ei olnud. Kas see tähendas, et ka mu emal oli maagia?
Mu ema.
Kuidas ma suutsin unustada, et jätsin ema üksinda. Tõusin püsti, tehes ukse lahti ning hakkasin välja astuma, kuid mind peatas käsi, mis blokeeris mu vabadust. Kaito. Ta oli riideid vahetanud ning verd ei olnud kuskil enam näha. ,,Otsisime sind juba tundide viisi, Nasrin.'' Naeratas ta hellalt ja ma krimpsutasin nina. Minu jaoks oli läinud kõigest paar minutit.
,,Lase mul minna. Kus Milo on? Ma pean temaga rääkima.'' Käskisin kurjalt, üritades minna Kaitost mööda, kes mind tagasi tuppa lükkas. ,,Milo saab enda karistuse, ära sa muretse. Räägi minuga sellest hoopis.'' Kaito nägu oli vägagi tõsine, aga ma hoidsin enda suud lukus.
,,Mul on nii kahju, et sa pidid sellist asja nägema... mõtle seda, kui kaklust vendade vahel.'' Lausus Kaito, kukalt kratsides teise käega.
,,Esiteks, Milo ei ole sinu vend. Ma ei mõtleks sellist asja üldse. Teiseks, kus on Milo ja mis karistusest sa räägid? Sa lõid talle noa kõhtu. Sellest ei piisanud, ah?! Sa oled mõistuse kaotanud.'' Lõin ma rusikaga vastu Kaito rinda vihaselt. Vihkasin teda täielikult.
,,Sina ja mina tantsime samal piiril hullumeelsusega. See on olnud meie sees juba kaua ning see mängib meiega nagu nukukestega. Huvitav on küll aga teada saada, et kumb meist vajub sinna musta auku.'' Muigas Kaito ning ma andsin talle tugeva laksu vastu põske nii, et ta nägu lausa keeras üheksakümmend kraadi. Kaito põsele jäi punane käejälg. Kaito haaras enda põsest, kuid siis hakkas ta jälle hüsteeriliselt naerma. See oli tema jaoks kuidagi väga naljakas.
,,Ei ole olemas meid tantsimas samal piiril, vaid on olemas must maagia, mis neelab sind kaasa. Sina tapsid enda vanemad, kes armastasid sind, kuni nende viimase momendini.'' Näitasin vihaselt näpuga Kaito suunas.
,,Nad läksid vägagi kiirelt surmale vastu, Nasrin. Oleksid pidanud seda nägema, sest sa oleksid kindlalt seda nautinud. Moment, kuidas pisarad voolasid neil ning mu isa üritas ema maha rahustada. Aga mina ei teeks seda sulle iial,'' naeratas Kaito, ,,sest mina, kallis Nasrin, armastan sind.'' Lausus ta.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
