Nasrini kahetsused

3. Peatükk

Seryth ei lahkunud mu juurest isegi hetkeks. Olin segaduses, sest miks oli kuningas ikka minu juures, kuigi ta pidi mind vihkama.

,,Miks sa siin oled?'' Lõhkusin vaikuse meie vahel. Seryth, kes toetas ennast vastu kongi vaatas mulle lõpuks otsa.

,,Mul on sulle küsimusi.'' Vastas Seryth ning ma pööritasin silmi sellepeale. Mis muu ikka oleks pidanud see olema.

Ristitasin käed, teeseldes nagu Seryth ei oleks hoidnud mind tundide viisi, kui ma nutsin. Ootasin ta küsimusi, kuid Seryth jäi mõtlema.

,,Tapsid sa ka mu isa?'' Uuris Seryth siis, mulle sisse puurides enda silmadega.

,,Ei.'' Lihtne ja hea vastus, mis oli tõsi. Minu töö ei olnud ta isa tappa. Mulle isegi meeldis Serythi isa.

Serythi silmad läksid suureks ning ta hakkas enda näppudega mängima. Tegi seda alati, kui ta oli närvis või šhokis.

,,Seda ma ei oodanud. Ma ei oska sind usaldada enam.'' Lasi Seryth käega läbi enda kuldsete juuste, mis lokkis olevat uuesti ta silme ette vajusid, et varjata tema kurbi silmi.

,,Usaldasid mind ennem, kui Cyruse asi juhtus.'' Märkisin ma välja, kuid Serythi pilk läks karmimaks.

,,Nii palju, kui ma ka sind ei vihkaks, siis ma ei sooviks ühelegi naisele, et keegi temale liiga nii teeks. Eriti veel siis, kui see sama naine oli see, kellega ma koos olin.'' Vastas Seryth, ning ma pidin naerma.

,,Sa armastad mind.'' Seryth pööras selle peale näo eemale. Kas ta ei ole kindel enda tunnetes?

,,Sina üritasid mind tappa. Oleme viigis nüüd.'' Pomises mees lõpuks ohates.

,,Ma isegi ei üritanud sind tappa. Mul oli see plaanis jah.'' Korrekteerisin Serythit, kes naeris ainult.

,,Mis vahet sellel enam on, Nasrin? Oled hukkamisteel.'' Tõusis Seryth püsti.

,,Vahe on selles, et sa ikka armastad mind.'' Tõusin ka mina püsti, jälgides teda. Seryth sammus mulle lähemale.

Panin noa, mille ma Cyruselt võtsin, kui keegi ei märganud, vastu Serythi kõri. Seryth naeris ainult.

Tundsin külma, teravat nuga ka enda kõril. See kriipis mind õrnalt, kuid Seryth teadis piisavalt hästi, et mitte rohkem seda suruda.

Seisime mõlemad keset kongi, noad üksteise kõril. Maailm meie ümber võis põleda, kuid meie jaoks oli maailmas ainult meie kaks. Mitte keegi teine ei saanud seda hetke segada.

,,Kui suren, siis sureme koos. See oli lubadus meie pulmas. Unustasid sa selle juba ära?'' Mu pilk pehmendus, sest tal oli tõsi. Eemaldasin enda noa ta kõrilt ning sama tegi ta Seryth minult.

,,Ma ei karda surma.'' Pomisesin ma ning Seryth naeratas.

,,Tean seda isegi. Sa kardad armastust rohkem, kui surma.'' Võttis Seryth noa mul õrnalt käes, libistades selle läbi trellide siis.

,,Ma ei karda armastust.'' Vaidlesin vastu. Ma suutsin armastada, aga lihtsalt see oli raske. Armastasin kord Kaitot. Ehk kunagi olid mu tunded Serythi vastu suuremad romantiliselt.

Zyten. Ma armastan Zytenit. Lootsin, et Zyten ei vihka mind ning on kuskil turvalises kohas, mingu kasvõi tagasi enda kuningriiki.

,,Siis ütle mulle, et sa armastad mind nagu mina sindki. Isegi, kui surm on meie vahel. Isegi siis, kui sa reetsid mind.'' Palve kukkus Serythi suust nagu langenud ingel, kelle jumal taevast välja heitis.

,,Ma ei armasta sind, Seryth.'' Süda mu sees soovis plahvatada kurbusest. Mis minul ometi viga on? Kas ma tõesti hoolin Serythist?

,,Sinu surmani on aega paar päeva. Valmistu.'' Serythi hääl oli karm ning ta hakkas lahkuma, mitte isegi mulle otsa vaadates. Murdsin mehe südame uuesti.