ID

PROLOOG

Kaks armu on mul, võitlemas mu sees
on hea ja kuri, rõõm ja murepaine:
mu parem ingel – see on kaunis mees,
mu halvem vaim on kurja karva naine.
Mind põrgu heita on sel õelal nõu,
heast inglist ilma jätta mind ta soovib,
mu pühakut, kel puhas oli põu,
nüüd pöörda kuradiks ta himu proovib.
(Shakespeare)

5. aprill
Parkway, Gatlinburg, Tennesse, USA

Valges triiksärgis mees istub motelli vannitoa räpasel põrandal. Tumedad juuksed kleepuvad higisele kaamele otsmikule. Musta peenikese siidlipsu sõlm on lõdvaks lastud, kolm ülemist särginööpi avatud. Ta kõris poob ja õhk siseneb kopsudesse lühikeste valulike sõõmudena. Mees köhib ja keha sisemusest kostub kume lurisev korin. Käsi libiseb mööda räpaseid kahhelkive ning ta vajub külili. Keha läbib valusähvatus kui ta vappub järjekordse köhahoo käes. Suunurgast niriseb põrandale verd. Mees tõstab käe ja üritab eemale pühkida udu, mis ta silmi varjutab. Käsi langeb jõuetult, sõrmed tõmbavad vereloiku läbides põrandale kolm punast triipu.

         
Mees tõstab pilgu ja otsib läbi udu silmi pilgutades ust. Headhunter seisab uksel, must kleit liibub ta väikese keha ümber ja langeb puusadelt kellukjalt alla. Tuba tema seljataga on heledalt valgustatud ja uksepiit raamib teda kui maali. Ta pöörab kannal ringi ja läheb tuppa, naastes on tal kaasas väike roheline kott; ta kükitab mehe kõrvale, avab koti ja ütleb rahulik-ametlikul toonil: „On aeg."

           „Mmahmm...," köhahoog lämmatab meest.

           Headhunteri väikesed käed tegutsevad kiirelt ja asjatundlikult: ta võtab mehe kaelast musta lipsu ja pingutab selle ta vasaku käe ümber, küünarnukist pisut kõrgemale. Siis ta tõuseb, võtab kotist väikese priimuse, asetab selle peeglilauale ja süütab. Priimuse kohal lebavale väikesele metallist alusele raputab ta paberümbrikust valgeid kristalle ja valab neile läbipaistvat vedelikku. Mees tunneb, kuidas vere soolasele metalsele lõhnale lisandus terav äädika aroom. Ta silmad sulguvad.

           Kerge köhatuse peale avab ta vaevaliselt taas silmad. Headhunter kükitab jälle ta kõrval, tema peenikeste sõrmede vahel on vedelikuga täidetud süstal. Ta tõstab mehe käe ja surub pikema tseremooniata süstlanõela veeni. Tühi süstal kukub põrandale ja väike käsi rebib ootamatult suure jõuga lipsu mehe käe ümbert.

           Keha tõmbleb, selg kaardub ja korinal tõuseb huultele viimane pahisev hingetõmme.

           Kõik on vaikne. Headhunter seisab jälle ootavalt ukseavas, roheline kotike käeotsas.

           Eela korjab hoolsalt ja süstemaatiliselt kokku kõik kogutud info ja laseb vaikselt kehast lahti. Kui ta välja tõuseb, astub headhunter ukseavast kõrvale ja viipab juhatavalt toa poole. Eela möödub temast ja vaatab voodil lebavat väikest habrast keha. See on noor naine, kõige rohkem 20. Ta pea on küljele keeratud ja pikad, tumedad, patsi köidetud juuksed ripuvad padjalt alla. Tal on seljas väike, lilleline, peenikeste õlapaeltega suvekleit. Jalad on paljad, käed külgedele sirutatud. Tema silmad on suletud, aga suu õige pisut avatud. Huuled on punased, alahuul täidlasem kui ülemine. Ta näojooned on pehmed, lõug pisut kandiline.

           „Suurepärane," Eela laskub ta kohale, siseneb ning hakkab kinnituma. Emotsioonide soojus tulvab temast üle, aga ta keskendub ja laskub sügavamale, liikudes põhjalikult, kattes kogu keha. Mälestuste vahel liikudes kinnitub ta kindlalt ajusse ning aktiveerib vakantseid piirkondi oma info hoiustamiseks.

           Lõpuks on ta valmis. Ta keerab pea otseks ja avab silmad.

           Headhunter seisab voodi kõrval, must kott väljasirutatud käes: „Siin on kõik vajalik. Auto on maja ees, võtmed laual. Kõike head." Uks langeb ta järel kinni.

           Eela tõuseb ja astub peegli ette. Sinised silmad, mõtleb ta muiates.

           „Sinised silmad," ta hääl on mahe ja vaikne. Eela võtab kleidi seljast ja valab koti sisu voodile. Riiete vahel sobrades leiab ta valge ümbriku, avab selle: krediitkaart, lennupiletid, dokumendid... ta vaatab juhiluba.

           Eela Reki.