Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

"Sa ei taha ikka tagasi minna?" küsis Adam peale väikest pausi.

"See juhtus ju ammu. Sellel pole enam tähtsust." vastasin. "Ja miks sa tahad, et lähen. Sa tõid mu siia, et sind kätte ei saadaks. Nüüd tahad et lähen?"

"Ma pole kindel, kas minu teooria töötab. Ma ei taha oma viga enam korrata. Me peame tegema nii, et tapjad meid rahule jätaksid või arvaksid, et oleme surnud. Siis pead minema tagasi koju, ja nad ei tee sinule midagi." Panin tähele, et ta ei rääkinudki enam nii rahulikult, nagu tavaliselt. Ta tõesti kartis minu pärast.

"Rääkige oma asjad ära. Ma tulen siis hiljem tagasi." ütles Lucy ja haihtus.

"Nad ei tee mulle midagi? Mida nad siis teeksid, kui mu kätte saaksid?" küsisin kulmu kortsutades.

"Nad kasutaksid tõeseerumit, et teada saada kõike, mida sina tead. Siis võtavad sinult verd, et kasutada sinu DNA-d ühe radari tööle saamiseks, mis on juba ammu meie leidmiseks leiutatud. Nad teavad, et see ei pruugi töötada, kuid ma tean, et töötab. Me oleme juba liiga kaua koos olnud. Peale seda hoitakse sind kinni, kuni meid kätte saadakse." ütles Adam tõsiselt.

"Oota..." Ma ei saanud aru. "Nad teeksid seda isegi vastu minu tahtmist?"

Adam noogutas.

"Minu vanaema ei lubaks seda." vastasin kohe.

"Tapjaid ei huvita pereside. Olgu sa kes tahes, nad teeksid seda ikka."

Vaikisin. Adamil oli siis plaan tapjaid kõigepealt eksitada ja siis lihtsalt lahkuda? Jättes mind siia. Aga ma...

"Pange asjad kokku ja kaduge siit." ütles Lucy äkitselt tagasi ilmudes. "Ketlini viimast telefonikõne jälitati."

"Mida?" küsisin. Vanaema lasi seda jälitada?

"Seda mida kuulsid. Ja tehke ruttu."

Adam oli kohe minu juures. "Saad tõusta?" küsis ta.

Proovisin. Hakkasin tuikuma ja võtsin temast tasakaalu hoidmiseks kinni.

"Tehke ruttu. Palju aega pole." ütles Lucy.

Enne kui jõudsin sammugi teha võttis Adam mu jälle sülle ja läks majast välja. Ta viis mu oma autoni ja pani kõrvalistmele. Ise ta läks rooli ja pani auto tööle. Taha vaadates nägin veel, kuidas majas tuled kustutati.

Õues oli täitsa pime, kuid panin tähele et maja asetses ikka päris metsas. Sõitsime igatahes mööda metsarada. Tegelt Adam lausa kihutas. Ta ei pannud autol isegi tulesid tööle, kuid lootsin et ta ikka ise näeb, kuhu sõidab.

Kui suur tee eest paistis, vaatas Adam kiiruga korraks minu poole. "Turvavöö on peal?" küsis ta.

Panin selle kiiresti kinni. Olin enne unustanud seda teha. Adam suurendas kiirust, ning nüüd hakkasin juba kartma, et sõidame äkki ühele autole ette. Teele jõudes tegi ta hoogu maha võtmata nii järsu pöörde, et mul pidi peaaegu hing kinni jääma. Ja kihutas siis mööda teed edasi.

Napilt jõudsimegi enne, kui oleksime ühele autole külje pealt sisse pannud. Juht ehmus ja pidurdas kohe. Siis aga panin tähele, et see sama auto suurendas samuti kiirust ja hakkas meid jälitama. Lisaks sellele märkasin veel paari autot tee ääres, mis nüüd tööle pandi ja samuti tagaajamisest osa võtsid.

Kõik see tundus tõesti nagu kuskil filmis. Ma isegi ei julgenud vaadata, kui kiiresti Adam sõitis. Hingasin sügavalt sisse ja hoidsin küüntega istmest kinni.

Sõitsime linnast välja, ning varsti hakkasid jälitajad maha jääma. Tõesti, mina ka nii hull ei oleks, et sellist autot jälitaksin. Kuid Adam ei võtnud ikka hoogu maha.

"Mis siis, kui politsei meid märkab?" küsisin varsti.

"Politsei teab meist juba." vastas ta lihtsalt. See tegelt ajas mind isegi rohkem närvi. Olen autos, mis kihutab öösel ei tea kui kiiresti, tuled ei põle ja politsei iga hetk meil kannul.

Äkitselt võttis ta hoogu maha ja pööras ühele kruusateele. Veidi maad edasi hakkasin nägema maju. Adam jättis auto tee äärde ja tulime välja. Seekord jaksasin ise käia.

Järgnesin talle ühe maja juurde. Adam koputas uksele. Ukse avas üks vanem mees, kes meid nähes naeratas.

"Adam? Oled see sina? Pole sind juba... ei tea kui ammu näinud." ütles ta rõõmsalt.

"Sam." ütles Adam. "Tahtsin tegelikult sinult abi."

"Muidugi. Ütle vaid, mis see on." vastas Sam.

Tehti siis nii, et mina jäin Sami juurde. Sam andis Adamile oma auto, millega Adam lahkus. Transporteerus koos autoga, muideks. Ma ei tea, kuhu või kui kaugele ta sellega läks, kuid edasi pidi ta tükk aega sõitma, aina kaugemale ikka. Mõte oli selles, et oleks inimesi, kes autot näeksid. Siis pidi ta auto jätma kuskile Venemaa piirile.

Siis, kui leitakse Adami eelmine auto, siitsamast väiksest külast, tullakse elanikelt küsima, mida nad on näinud. Sam teatab oma varastatud autost ja politsei ning tapjad lähevad valele rajale. Ma ei tea, mida Adam edasi pidi tegema, seal Venemaa piiril.

Küsisin, et äkki mõni naaber nägi, kui me Sami uksel käisime. Adam aga ütles, et meid ei nähtud. Ma ei tea, kuidas ta seda nii täpselt teadis, kuid uskusin teda.

Juba tund aega hiljem tuldi meie ukse taha. See oli politsei. Mina olin nii kaua vaikselt teisel korrusel. Pärast sain Samilt teada, et tema arvates ei teadnud politsei kadunud tüdrukust midagi. Maininud nad igatahes polnud.

Samilt sain veel teada, et tapjad kuulavad pealt politseiraadiot, mistõttu nad ei pea ise inimesi küsitlema. Ning kui Sami auto leitakse, saavad nad sealt edasi otsida.

Kui ma õigesti aru sain, siis pidigi Adam kuidagi jälgi segama jääma. Sellepärast ei saanud ta kohe tagasi tulla.

Mis aga puudutab Lucyt, siis ma ei tea mis temast sai. Adam ütles, et tema läks ka jälgi segama, kuid rohkem ma Lucyst ei tea.

Samist sain teada nii palju, et noorena oli ta deemotaydest väga huvitatud. Tema uudishimu oleks ta aga peaaegu hauda viinud, kui Adam teda päästnud ei oleks. Sellest ajast on nad sõbrad olnud. Sam ise oli positiivne vanamees, kes õnneks ei hakanud kohe mõtetute küsimustega pommitama.

Sain teisel korrusel omaette toa. Mul polnud aimugi, kauaks ma pidin siia jääma. Võibolla ainult selleks ööks. Võibolla aga paariks päevaks või kauemakski. Seda mulle ei öeldud. Enne magama minemist lülitasin telefoni välja.

Kui ma hommikul ärkasin, oli kell juba üksteist. Tegelikult peaksin praegu koolis olema. Panin end riidesse ja läksin alla. Köögis tegin endale saia.

"Hommikust." kuulsin enda tagant tuttavat häält. Lucy oma. Ta seisis ukse kõrval, vastu seina toetudes.

Ma ei vastanud. Söin lihtsalt edasi.

"Tead, sinu ema on päris paanikas sinu pärast. Sinu sellest tädist oli vist päris mõtlematu talle kogu tõde ära rääkida." ütles ta siis.

Vaatasin nüüd tema poole. "Miks ta seda tegi? ... Oota, kuidas sina seda üldse tead?"