Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

"Adam, mida sina siin teed?" Ta seisis minust paar meetrit eemal.

"Ma pidin kindel olema, et sinuga on kõik korras. Ja et sa kellelegi rääkinud ei ole."

"Ei, ma pole kellelegi rääkinud." Üritasin meelde tuletada, kas kee oli mul kaasas.

"Sel juhul pean sul paluma seda ka mitte tulevikus teha. Sinu enda pärast."

"Inimesi on tapetud ja minu parim sõber on haiglas. Kuidas ma peaksin saama seda enda teada hoida?" Sain natuke vihaseks, kuid ei näidanud seda välja. Tegelikult ma alles kartsin Adamit.

Adam astus paar sammu minu poole. Mina taganesin.

"Ma saan sinust aru, kuid see on sinu enda pärast. Lucy küll ei hooli paljust, kuid ta teeb alati kindlaks et kõik kes teda näevad, igaveseks vaikiksid."

"Sa tahad öelda, et ta kavatseb mind tappa?" küsisin ehmunult.

"Ma veensin teda, et ta seda ei teeks. Kui aga jutud levima hakkavad, võib ta seda üritada." vastas Adam.

Siis meenus mulle Kairi. "Aga Kairi nägi midagi. Kas see tähendab, et ka tema on ohus?" tahtsin teada.

"Kairi teab liiga vähe. Ma ei usu, et temaga midagi juhtub."

Tundsin kergendust. Siis aga meenus mulle Sara. Kuidas ma sain tema unustada?

"Aga Sara? Mida ma temale ütlen? Valetasin talle, et ei tea, mis seal juhtus."

Selle peale näis Adam segaduses. "Sara nägi midagi?"

"Ta nägi Lucyt. Ja ta teab, et ta tegi talle midagi." ütlesin. Adam ei vastanud mulle. "On see väga halb?" küsisin varsti.

"Ma ei teadnud, et Lucy end talle näitas. Ja ta pole ka maininud sellest midagi. Aga kui Sara teda nägi, läheb Lucy talle varem või hiljem järele." ütles Adam. See hirmutas mind.

"Kas midagi teha ei saa?" küsisin, peaaegu paanikas.

"Kui Sara ühegi sõna välja ütleb, on ta läinud. Kui ta on nõus vaikima, võib ta veel päästa." Ta mõtles korraks. "Midagi sellist, nagu sinu kee, võiks teda veidigi kaitsta, kuid selliseid ei leidu palju."

"Ma võin talle enda oma anda." ütlesin kohe välja.

"Ei. Sul läheb endal seda vaja." oli ta endas täiesti kindel.

"Aga Lucy on temale suurem oht kui minule." vaidlesin vastu.

"Lucy võib meelt muuta."

Vaikus.

"Aga mida siis tegema peaks?" küsisin lõpuks.

"Helista Sarale. Ütle talle, et ta sellest vaikiks ning et seletad talle hiljem. Mina räägin Lucyga ja hoian tal silma peal."

See vastus mind täielikult ei rahustanud. "Aga kui Lucy pole nõus?"

Adam ei vastanud sellele küsimusele. "Homme mine kooli ja ära mõtle sellele. Kui midagi juhtub, annan sulle teada."

Tahtsin just küsida, kuidas ta mulle teada annab, kuid siis ta kadus. Vaatasin ringi. Ei midagi. Pöördusin siis maja poole ja jooksin tuppa.

Toas helistasingi kohe Sarale. Õnneks võttis ta vastu. Rääkisin talle, mida vaja ja lubasin hiljem seletada. Sara hakkas küll kohe küsima, kuid vähemalt oli ta nõus.

Kogu õhtu oli mul närv sees. Kui pidin magama minema, jäin hoopis oma tuppa ja panin laualambi põlema. Võtsin välja oma kee ja vaatasin selle katkist ketti. Parandada seda vist siiski ei saa. Tuhlasin siis oma sahtlites kuni leidsin ühe kaelakee, mida ma enam ammu kandnud ei ole. Võtsin südame katkiselt ketilt ja panin tervele. Uus kett tundus õnneks tugev ja ka sobis südamega kokku. Panin kee kaela ja heitsin voodisse. Siiski jäin mõtlema, miks tahtis Adam mind ja Sarat aidata?