Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

2. peatükk

Peagi peale juhtunut saadeti kõik õpilased aulasse, kus direktor mõne sõnaga toimunust rääkis – vähemalt nii palju, kui asjast hetkel teada oli. Ta väitis, et pregu veel ei saa ennatlikke järeldusi teha. Surma põhjuse peab leidma ekspertiis. Aga minu kõrvale ei jäänud kuulmata, kuidas enamus õpilastest oma arvamuse oli leidnud. Kõige tõenäolisemaks peeti, et Mari tarbis narkootikume.

Kogu selle aja leidsin end ruumis ringi vaatavat. Aga ka siis, kui õpilased minna võisid, ei näinud ma Adamit kusagil. Ma polegi kindel, miks ma teda teiste seast leida tahtsin. Meil kõigil oli raske aksepteerida, et midagi sellist meie koolikaaslasega juhtunud oli. Kuid mul käis ka peast läbi, et võib-olla Adam teadis Mari. Võib-olla oli see tema jaoks liiga palju, et taluda.

Kool mõistagi sel päeval ei jätkunud. Koolimajast lahkusime Saraga kahekesi.

„Ma poleks arvanud, et midagi sellist meie koolis juhtuda võiks,“ ütlesin vaikselt omaette. Kohe peale seda aga mõtlesin, et nii on see ju alati. Kõik mõtlevad, et nendega ei juhtu midagi. Alati juhtuvad katastroofid kellegi teisega, kellegi sinule võõraga.

Sara oli minuga nõus. „Narkotsil võivad ikka päris hullud tagajärjed olla. Ei tea, kas Mari vanemad juba teavad? See on neile kindlasti väga ränk.“

Ma ei vastanud enam. Olime mõlemad toetunud vastu koolimaja jahedat seina, pilgud maas. Ma pole kindel, kas olin arvamuse poolt, et asi oli narkootikumides. Kuigi see tõesti oli kõige usutavam.

„Ma lähen nüüd,“ ütles Sara ühel hetkel. Pilgu tõstes märkasin, et tema küüt oli kohale jõudnud. Noogutasin seepeale ning vaatasin teda minemas. Vaatasin ka teisi, kes alles koolimajast eemale lonkisid. Tuju oli kohe kindlasti kõigil rikutud. Samas aga sinav taevas, päikese eredad kiired paitamas minu nägu ning õrn kevadine tuul ei reetnud kuidagi kohutavat sündmust.

Võtsin suuna oma kodu poole. Jalutuskäik oli natuke üle kümne minuti, aga minu ajataju enam-vähem kadus. Kui ma viimaks kohale jõudsin, leidsin, et uks polnud lukustatud. Ema oli järelikult kodus. Astusin siis sisse, võtsin välisjalanõud jalast ja suundusin elutuppa.

„Hei emps,“ ütlesin igapäevase tooniga, kui teda elutoas nägin. Siis aga märkasin, et ema polnud üksi. Diivanil väikese teelaua taga istus minu vanaema. Ma ei teadnud, et teda tänaseks oodata oli.

„Ketlin? Juba kodus?“ Ema oli mind nähes üllatunud.

„Kas koolis juhtus midagi?“ Vanaema hääl oli tavapäraselt vaiksem ning rahulikum, nagu vanas eas inimeselt oodata võiks. Aga ka murelikkus oli seal märgatav.

Lasin oma kotil toa nurka vajuda, istudes seejärel vanaema kõrvale. Ma polnud teda juba tükk aega näinud. Kahjuks aga polnud mul neile kahele häid uudiseid rääkida. Lühidalt seletasin, mis koolis oli juhtunud, näppides samal ajal eemalviibivalt diivani pehmet katet.

See muidugi šokeeris neid. Seda küll. Mind aga häiris natuke ema muretsemine, et ega mina end mingisuguste tablettide või pulbritega mürgitanud ole. Kinnitamine, et taolised asjad mind tõepoolest ei huvita, võttis vähemalt paar minutit. Meid katkestas viimaks aga vanaema rahulik, kuid siiski tõsine hääletoon.

„Sellepärast ma tegelikult tulingi.“ Ta asetas oma teetassi lauale, vaadates sellest tõusvat, nüüd juba vaevuähtavat auru.

Jäime emaga mõlemad talle arusaamatult otsa vaatama.

„Mul oligi tunne, et midagi sellist juhtumas on,“ lisas ta, kõlades nüüd tooni võrra süngemalt.

Neelatasin. Ma teadsin juba, mida vanaema sellega öelda tahab. Juba ajast kui ma väike olin, olen kuulnud vanaema erilistest võimetest. Sel ajal ta tihti ka demonstreeris neid, kuna mina õhinaga peale olin käinud. Minu vanaema on selgeltnägija. Ta ei kaota praktiliselt kunagi midagi, sest väidetavalt teab ta otsitava asukohta iseenesest. Ta oli ennustanud väiksemaid lotovõite ning muid vähemtähtsaid asju. Ent kõige märkimisväärsemad olid korrad, kui ta enda sõnul nägi ette suuremaid sündmusi. Ta ei saanud neid kontrollida – need lihtsalt tulid temani. Suuremaks kasvades pole ma tema annetele eriti mõelnud. Praegu aga tekitas see minus väikest kõhedust.