Ma näen tead unes kogueag, iga öö on ta jälle minu ees, kuidas on see võimalik, et olen ära armunud sellese inimesse kes mu vägistas.
Ma ei taha seda, ma ei taha teda oma unes näha, on möödas tervelt nelikuud, mu vanemad käskisid mul minna kooli kuuaega tagasi, olin 1 septembril kooli ning mu esimene kuu koolis oli õudne, ma ei tahtnud olla seal. Kuid siiski olin klassi parim õpilane sest ma ei käinud mitte kuskil ma olin kodus ja õppisin, tahtsin oma pead koormat, et ma saaks unustada seda mis juhtus minuga suvel. Mul oli väga hirmus koolis olla sest kogu mu klass teadis mid minuga suvel juhtus ja kõige hullem oli mu sõpradele otsa vaadata, iga koda kui ma neid koolis nägin nad eirasid mind nagu ma oleks haige inimene.
Jube esimene kuu on nüüd möödas, peaaegu keegi peale mu vanade sõprade mind ei vaata imelikult, kuulujutud on vähenenud ja kõik on rahunemas. Tunnen end isegi pisut paremini välja arvatud mu haiglased unenäod, need on ikka veel alles nad ei kao kuhugi. Minu oktoobri kuu esimene kooli päev sai läbi ning kõndisin kodu poole kui tundsin jälle külma värinaid, keegi vaatas mind tunnen pilku endal. Vaatasin enda ümber, kedagi polnud kas olen liigaparanoiliseks muutunud?
Kardan, et hakkan aeglaselt hulluks minema ma kujutan ette igasuguseid asju mida päriselt pole. Mida ma ikka endast arvan kes mind ikka jälitaks, olen liiga närviline ja kardan kõike pean kiiresti koju minema ja õppima, mul on vaja oma mõtted eemale saada kogusellest ajamast mida ma endale ette kujutan.
Ma olin nii hirmule end ajanu, et isegi ei mõista end endam, ma ei taha süüa ma ei saa magama jääda sest kui jään siis näen ma jälle teda, Martin tema täiuslikult lopsakad ning soojad huuled, tema suured käed mis mudutas mu ringu mu nägu mu puusi. „Eieieieie“ ma jäin seisam ja hakkasin enda ette kiiresti räkima, ma keelasin end „sa ära isegi mõtle temael, sa ei tohi see on väär, sa ei tohi talle mõelda, ta võttis su vägisi kuidas on see võimalik et tahad et ta sind jälle puudutaks?“
olen nii loll, seisan keset teed ja räägin iseendaga nii hea, et kedagi pole kes võiks mind näha. Tunnen ikka veel, et keegi jälgib mind, tõstan jälle sammule kiirust, et kiiremini koju oma kindlusesse minna, seal olen ma täiesti kaitstud, mu kindlus on minu tuba, mitet keegi ei saa siin mind kätte, olin juba päris kaua unistasin oma toast jõudsin oma maja etta, tegin värava lahti ja seal seisid kask mulle võõrast inimest, mees ja naine nad nägid väga rikkad välja sest naisel oli väga suur kasukas ja mehe kaabul oli suur pross. Nad vaidlesid, kumb neist kella peaks helistama. Astusin neile lähemale „ palun vabandust, kas ma saan teid aidata, ma elan siin“
naise silmad läks rõõmus särama ning tema naeratus venis laiaks. „ tere, kas sina oledki see tark peretütar kellest me kuulnud oleme nii palju oleme?“
„vabandake kas ma võin küsida kes te olete ja kellelt te minust midagi kuulnud olete?“ esitasin oma küsimuse väga murelikul toonil ja kui see naine tahtis mulle vastata avas uke mu ema.
„tere proua ja härra Hetway palun tulge edasi ärge jääge siia külma käte“
„ema mis toimub, kes need inimesed on?“ mu hääletoon ei meeldinud talle ema tegi grimasse ning sosoistas mulle kui need võõrad sisenesid tuppa „mine oma tuppa räägime hiljem“ ma tahtsin vastu vaielda kuid ma tundsin end imelikult ja parim mõte oli tõesti mina selle koleda maailma eest peitu oma tuppa, ma ei suudaks enam midagi paremat teha võtsin ukse ees jalanõud ära ja vaatasin sell ajal elutuppa, ema pakkus juba külalistele istet. Võtsin kiirelt jope seljast ning riputasin nagisse ning sammusin elutoast mööda köögipoole, haarasin külmkapist mahlapaki ja suundusin köögist välja esikusse ja treppist üles.
Kõndisin tavalise tempoga ülesse ja poole peal kuulsin ema häält „ta on valmis alustama juba järgmisest nädalats, ärge teie muretsega ta on väga hea õpetaja“ ma püüdsin selle jutu oma kõrvadest mööda lasta, arvatavasti see ei olnud minu kõrvadele sest ema ei tahtnud, et seal viibiksin. Ja kui lõpuks jõudsin oma tuppa olin nii õnelik, kõik maailma probleemid ei heidutanud endam mind.
