Martini VTN
Arvatavasti mu löögi tagajärjel murdsin Robi nina, sest verd oli tõsiselt palju, Rob oigas maas ja Liliti karjumine oli niivõrd vali, et see tõi arsti tagasi metpunkti ruumi.
„Mis siin toimub?“ karjus ta ning jooksis kiirelt Robi juurde.
Rob oigas valust ja püüdis ninast kinni hoida, kuid nagu näha oli, siis iga kord kui ta seda puudutas muutus valu tugevamaks ja tema oiged valjenesid.
„Rob mis siin juhtus?“ küsis metõde temalt, kuid Rob ainult oigas.
Kuna Rob ei vastanud, siis ta tõusis püsti ja küsis meilt, mis juhtus.
„No, Rob ründas mu tüdrukut ja mina kaitsesin oma tüdruku au!“ Ütlesin nii nagu asjad olid ja siis kui olin ära öelnud, siis Lilit suutis mõned sõnad öelda. „Rob ründas mind ja ma nii kartsin.“
Metõde kõndis meid kuulates nüüd mingite kappide juurde avas ukse ja võttis sealt välja külmakoti või midagi sellist, sest kohe kui õde pani selle koti Robi ninale, siis ta nägu muutus veidi paremaks.
„Nii siis nüüd Martin, sa tead miks ma siia kooli tulin ja usu mind, ma ei anna nii kergelt alla, ma tuli siia kooli vaid selle väikese li*u pärast ja keegi ei peata mind, isegi sina ei suuda seda teha!“ Robi sõnad jõudsid minuni kajana ja kui ta lõpuks juba karjus mulle näkku, siis kaja kadus ja tema sõnad ja heli läksid sünrkooni.
Robi kõrvl istuv metõde muigas tema sõnade peale ja siis lausus „Oh sind vaeseksest ja lolli, ma loodsin, et sa jääd kauaks siia kooli, kuid pärast tänast ma ei usu seda.“
„Hhahhah muidugi ma jään siia, ära arva, et annan alla, olen tugevam kui välja näen ja mis kõige tähtsam, siis raha mul jagub.“
Nüüd ma juba kuulsin seda, mida ma kartsin. Rob kasutas ona vanemate jõukust, et siia kooli saada. Kui ta tahaks, siis ta vanemad ostaksid selle kooli ja Rob muudaks meie elu põrguks. Peame kiirelt tegutsema. Haarasin Liliti käest kinni ja hakkasin jooksma direktori kabineti poole. Püüdsin nii kiiresti kui võimalik joosta kuid Lilit ei jaksanud minuga sammu pidada ja tema küsimused tulid üha uuesti mulle nagu külm vesi kaela. „Oota veidi Lilit ma seletan hiljem, me peame veidi kiiremini jooksma, peame direktoriga rääkima.“
Jooksime nii kiirelt kui suutsime ja ilma koputuseta tormasime direktori kabinetti. Nägin direktori näos segadust, kuid jõudsin vabandada. Ta pakkus istet ja muretses meie näoilmete pärast. Ja siis ma rääkisin, mida ma tegin ja Lilit rääkis mida Rob talle tegi. Lilit rääkis ja nuttis. Vaatasin direktorit nii tõsise näoga kui suutsin, ning püüdsin lugeda ta näost, mida ta tunneb ja oli näha, et see tekkitab temas vastikust.
„Aitab, palun ma ei suuda seda taluda. Mul on väga kahju, mis sinuga juhtus Lilit, ma koheselt kutsun Robi siia. Istuge sinna diivanile ja oodake veidi“ ta suunas nurgadiivanile ja me kõndisime sinna poole ning istusime maha. Direktor võttis juba telefoni kätte, kuid Keegi koputas uksele.
„Ja, astuge sisse!“ Kutsus direktor sisse ja kui uks avanes nägime Robi, nina kohal külmakotti hoidmas. Direktori nägu muutus veel karmimaks, kuid enne kui ta jõudis midagi öelda, ulatas Rob juba oma vaba käega telefoni Direktorile. „Rääkige palun mu isaga, ta ei suuda ära oodata milla ta teiega rääkida saab.“
Direktor võttis telefoni kätte ja tervitas viisakalt Robi isa, kuid siis asus kohe asja kallale. „Ma soovin, et teie poeg lahkuks mu koolist ja kohe, ma ei suuda taluda sellist jõhkrust ja ta on koolis olnud vaid mõned tunnid ja tema suudab juba kedagi peaaegu kuritarvitada.“ Järsku jäi direktor vait, me küll ei kuulnud mida talle öeldi, kuid kohe kui ma Robile otsa vaatasin, siis nägin tema laia irvet.
Ma ei tea kui kaua ma Robi vaatasin. Kuulsin kuidas direktor lõpetas kõne ja ütles peatse kohtumiseni. Ja siis ta vaatas Robi poole ja lausus karmi häälega „Ma ei taha teid koolis näha kaks nädalat, ma kohtun teie isaga homme ja siis me arutame teie kooli jäämise võimalui.“
Ja siis mu ajus toimus mingi võimendav hetk, kus kuulsin üha valjenevat Robi naeru.
„Hahahah“ Rob naeris isegi direktorile näkku. „ Ja te arutate temaga ja ärge unustage talt küsida omale palga kõrgendust.“ Nende sõnadega ta lahkus kabinetist ja direktor pööras pilgu meie poole.
„Vabanda Lilit, ma ei saa midagi teha, see poiss peab siia kooli jääma ja ma ei saa teda karistada, sest ta isa on nüüd kooli üks suur omanikest ja põhi sponsoritest.“ Ta langetas pilgu, oli näha, et tal oli häbi ja kahju, kuid see ei aidanud Lilitit. Ma ei tea millal ta juba nutma hakkas, kuid kui ma lõpuks märkasin siis ta nuttis juba hüsteeriliset.
„MIDA MA NÜÜD TEEN MARTIN, ÜHEKORRA MA ELASIN SELLE ÜLE, KUID TEIST KORDA MA EI ELA! MA ARMASTAN NÜÜD SIND, MA EI TAHA, ET TA MINUGA MIDAGI TEEKS!“
„Kõiks saab korda!“ võtsin Lilitil ümbert kinni ja sosistasin talle kõrva, et kõik saab korda. Kuid ma kujutan ettte kui ma midagi ette ei võta, siis Lilitiga juhtub midagi halba. Ja ma ei saa teda kaitsta kui ma midagi kohe ette ei võtta.
Direktor tuli minu poole ja patsutas õrnalt mu õlga „Vabanda poiss!“ ning lahkus kabinettist. Istusin Lilitiga seal päris kaua, ta aina nuttis ja nuttis ja minu mõtted tiirlesid selle ümber kuidas kaitsta seda tüdrukut, kes hetkel on mu kätevahel nii kaitsetu ja õrn.
Ja siis tuli mul mõte mida ma üldse ei tahtnud täide viia, kuid see on vist mu viimane võimalus,
pean Lilitit tutvustama oma vanematele kui mu tulevast abikaasat.
„Lilit mu kallis, ära nuta mul on mõte, kuidas sind kaitsta, me peame kihluma, kõik sõrmused, vanded ja värgid peame ära tegema ja siis ta ei julge sulle midagi teha“.
Vaatasin talle otsa, ikka veel voolasid pisarad mööda ta põski alla ning siis ma lasin ta oma kätevahelt välja, tõusin diivanilt püsti ning astusin sammu tema ette ning langesin põlvili.
„KAS SINA TULEKSID MULLE NAISEKS?“
Samal hetkel kui küsisin ta kätt, astus direktor ruumi ning oli kuulda, et ta seljataga oli terve hunnik õpetajaid. Nad kõik kogunesid ruumi, kõigil nii ehmunud näod, kaasa arvatud direktoril, kuid mina püsisin põlvedel Liliti ees ja pöörasin pilgu temale. Ta pisarad olid ikka veel alles, kuid see punetav nägu, ta punastas ja vaatas mulle otsa, nagu ta otsiks sealt vastust mu küsimusele ja siis ta ütles,
„JAH“
