Martin ei tulnud minu juurde see õhtu, ta helistas mu vanematele ja ütles, et ta ei tunne end hästi ja tuleb homme ning tahab pikemat tundi, kui tavaliselt. Kodus olek tappis mind iga kord, kui sulgesin silmad kujutasin, kuidas Mia medruumis karjus ja ta sõnad kumisesid mul peas ning kogu see tohutu valu, mida olin tundnud tol hetkel libises jälle minusse.
"Kallis, tule sööma kõik on valmis." Hõikas ema altkorruselt teadsin täpselt, et ta seisab treppi jalamil ja kui ma kohe ei vasta siis tuleb ta üles ja murrab mu tuppa sisse ning, kui ta oleks seda teinud leiaks ta mind nutvana eest. Hingasin sisse ja hõikasin talle vastu "Ma kohe tulen"
Poleks tahtnud minna alla, kuid ma pidin, esimese asjana läksin vannituppa ja pesin näo ära, sest ema oleks aru saanud, et ma nutsin, kuid nii on mul hea vabandus, seep päästab alati. Tänaseks õhtusöögiks ei teinud ema midagi erilist nii nagu tavaliselt keedetud kartulid, hapukapsas palju erinevaid salateid ning minu isiklik lemmik oli jäätis ja puuviljasalat, mille ema oli pannud köögilauale, et ma koheselt oma lemikute kallale ei asuks. Kuid ma ei suutnud ja püüdsin end pisut venitada ja haarata jäätisest,kuid ema jõudis juba koledalt kurja häält teha "Preili Lilit, kuhu te oma viisakuse jätsite, alguses soolased toidud ja siis alles magustoit" ema nägu oli suunatud mulle ja tema võimas hääl suutis mind siiani tarduma panna nagu väikest last.
"Olgu ema" sosistasin ning surusin oma pilgu tühjale taldrikule, mille ema mu ette oli just tõstnud. Mul polnud valikut tõstsin salatit kaussi ja võtsin kahvli kätte, kuid kui hakkasin tõstma salatit suu poole ema hakkas uueti torisema. "Söö korralikult võta kartulit ka, ainult salat ei toida sind" seekord polnud ta vihane ega midagi, kuid tema murelik hääl ajas mulle naeru peale. Ta kõlas nagu emakana, kes hoolib oma pisi tibust.
Vahel ta on selline, see isegi meeldib mulle ning see õhtu hakkas paranema olin isegi unustamas oma probleeme ja Martin läks mu meeltest kaduma, kuid siis muutis isa õhtu täielikult.
"Kallis kuule, kas sa ei tea, mis Martiniga juhtus? Kas ta on päriselt haige või sa suutsid teda juba välja vihastada?" isa hääles polnud mingit värinat ega ebakindlust. See küsimus lõi mulle pähe nagu välk selgest taevast. "Miks sa seda minult küsid, kas ta ei helistanud teile?" rohkemat ma öelda ei osanud ja pöörasin pilgu kellale, täpselt neli tundi tagasi olin koolis ja nutsin, kuid Martin tuli ja päästis mu, isegi Mia ilmumine ei tundunud nii hirmus, kui see, et paps hakkas mind nüüd küsitlema.
"Lilit, kuidas sa Martinisse suhtud? Kas olete juba sõpradeks saanud?" ei jätnud ta mind rahule ning pinnis edasi. Ma ei vastanud ja püüdsin süüa ja järsku tuli ema mängu ning isa toetav hääl tagant olid nad kahekesi alustanud rünnakut. " Kas sa pole mõelnud Martiniga käima hakkamise peale?" Ema puuriv pilk oli suunatud mulle ja, kui ta suutis küsimuse lõpetada olin just püüdnud kartuli tükki alla neelata, kuid see ei õnnestunud ja ma hakkasin lämbuma.
Hakkasin köhima nagu hull ja ema jooksis mu selja taha ja lõi paar korda täiskäega mulle vastu selga ja kui lõpuks köha lõppes tahatsin ma juba karjuma hakata, kuid ema suutis vahele öelda "Me oleksime väga õnnelikud, kui te saaksite lähedasteks, me muretseme su pärast. Ja kui sa hakkasid Martinit õpetama siis nende paari päevaga oled sa muutunud lõbusamaks ja ma arvan, et see poiss teeb sulle head" Isa noogutas taga. "Palun ärge kunagi minu eest otsustage, kuid ma tahan kellegiga käia siis on see minu asi ärge pistke oma ninna minu asjadesse" püüdsin olla küll vaoshoitud, kuid see ei tulnud mul eriti välja ning see kõlas rohkem nagu hullu kisa. " Rahu kallis" ütles isa, "jah ole rahulik me ainut avaldasime oma arvamust" ütles ema nüüd isale järgi.
Nad ajavad mind hulluks, kuidas nad võivd minu eest ära otsustada, kui nad vaid teaksid. Ma armastan seda poissi, kuid ta ju vägistas mu suvel. Ma olen imelik, kas te ei mõista tahtsin juba karjuda, kuid siis jõudis mulle kohale, kui ma seda ütleks ei saaks ma olla enam kunagi Martiniga. Mu vanemad ei lubaks mulle seda, nad viikisd mu teise linna või taotlesid kohtus Martinile lähenemiskeelu mulle.
Kõlab küll pisut hullult, kuid sellised on mu vanemad. Tõusin üles haarasin jäätise ning hakkasin köögist väljuma, et minna oma tuppa, kuid enne pidin ma midagi ütleme neile muidu nad ei jäta mind ju rahule. "Ärge muretsege" vaatasin nende poole ja jäin korra vaikseks. Lasin silmadel käia üle köögi: "Ma arvan, et me oleme sõbrad ja kui midagi tõsisemaks läheb siis ma ütlen teile, ärge palun muretsege ja kõige tähtsam ärge pistke oma nina minu asjadesse. Ma mõistan, et te mind armastate, kuid see on ju minu elu. Laske mul seda ise elada, küll ma õpin oma vigadest." Pöörasin ringi ja kõndisin treppi poole ja siis jooksis ema mu seja taha ning kallistas mind kohutava jõuga.
" Tead, Lilit, me armastame sind isaga väga. Ära lase meil muretseda sinu pärast nii palju ja palun anna teada, kui midagi on juhtunud, me tahame olla sinu jaoks alati olemas." Teadsin täpselt, et ema nutab, sest selline ta juba kord on, üliemotsionaalne, tema armastust jaguks vist kogu maailmale, kuid tema on suunanud selle vaid mulle ja isale. Olen tohutult õnnelik laps kahju, et see jõuab mulle kohale alles nüüd, kui kogu mu elu on juba allamäge läinud.
"Ära muretse emme, ma armastan sind ja issit väga" ütlesin väikese lapse häälega, sest minulgi hakkasid voolama pisarad ning ma ei suutnud oma neid tagasi hoida. Pöörasin näoga ema poole ja kallistasin teda väga kõvasti, nii kõvasti, kui jäätis käes lubas mul. Ja siis suureks ehmatuseks, tuli isa meid kallistama nagu suur karu haaras mind ja ema oma suurte kätevahele ja tõstis meid üles. Ema suutis vaid kihiseva häälega paluda isa "Kallis, lase palun nüüd meid lahti" Kuid isa jõudu polnud vist nii palju, kui arvasime ja meie siplemine tegi oma töö me kõik kolmekesi kukkusime maha, õnneks mina ja ema kukkusime isale otsa. Ja siis täitus maja naeruga, nii õnneliku ükskõikse naeruga, olin oma jäätise isale peale ajanud ja see tegi veelgi rohkem nalja meile emaga. "Issi, kuidas sa said meid lahti lasta" naerdes küsisin isalt ja ta tegi sellise ükskõikse näo ja vastas "Äkki ma tahtsin teid ka natuke kõigutada aga teie olite oma siblimisega mul käed nõrgaks teinud!" Isa hakkas naerma ,me olime ikka põrandal isa lamas seljaga vastu põrandat ja ema nüüd toetas oma pea isa rinnale. Kõrvalt neid vaadata oli nii hea, tundsin kuidas ma mul väike kadeduse uss ronis südamesse.
Kas ma saan kunagi nii õnnelik olla kellegiga, Martiniga? Suutsin unistama hakata isa ja ema vaadates, kuid eriti kaua mul seda ei lubatud teha.Isa ajas end püsi ulatas käe emale ja aitas tal püsti ning siis ema ja isa ulatasid käed mulle, haarasin nende kätest ja püsti tõustes tegin kergema liigutuse ette poole ja kallistasin neid kahte korraga. " Te olete mulle nii kallid, olge alati sellised nagu te just olite. Ma armastan teid veel rohkem, kui te olete õnnelikud." Lause lõpus lasin nad lahti ja jooksin trepist üles, kiskusin kiiresti ukse lahti ja tegin paar suuremat sammu ja lendasin voodisse, unustasin ukse lahti aga sellest polnud midagi ma ei hoolinud hetkel, millestki olin nii õnnelik. Tunnete üleküllus on nii hea tunne, need polnud mitte sellised tunded, mida ma Martini vastu tunnen, kuid need olid samuti soojad ning nad tegid mind nii õnnelikuks.
Kopkop, tegi ema mu uksele, ma isegi ei kuulnud, kuidas ta trepist üles tuli . " Tõin sulle jäätist pisike, sa suutsid oma jäätise ju isa peale määrida. Mõtlesin, et soovid ühte enne magama jäämist." Lai naeratus tekkis mu suule ja iga ema läheneva sammuga läks mu naeratus üha laiemaks. Kui ta lõpuks istus mu voodile ja ulatas mulle jäätise. "Tänan emme, oled parim" " Ma tean, et olen. Pisike sa oled viimasel ajal nii tubliks hakkanud ja sa naeratad, ma olen nii õnnelik. Sa ei kujuta ettegi, kuidas sa praegu meid isaga õnnelikuks teed juba sellega, et sina oled õnnelik." Ja siis ta kallistas mind uuesti. Ta soe kallistus oli päris tugev, kerge lavendli lõhn tuli emalt mulle ninna. Just mu ema lõhnas alati õnne ja lavendli järgi, see sobis talle nii täiuslikult.
"Tänan jäätise eest emme aga ma pean nüüd õppima pisut." " Ma tean, ole tubli ja õpi" ema lõpetas mu kallistamise ja läks mu toast välja ja kui ta hakkas ust sulgema nägin teda veel korra õrnalt naeratamas.
Sõin oma jäätise lõpuni ning tundsin, kuidas uni hakkas mind kimbutama. See õrn hajev tunne ning ma vajusin ära voodile, käes ikka veel hoidsin jäätisetopsi. Kuid see ei seganud mind ja ma sulgesin silmad ning kadusin oma unemaailma, kus mind ootas ees Martin. Ta hoidis oma käsi laiali ja ootas, et ma ta käte vahele jookseks. Just nii ma tegingi, jooksin ta käte vahele.
Enne oli uni minu pääste maailm, kuid nii see enam polnud. Uni oli lisaboonus minu ilusasse ellu.
