Chapter 3- Ülestunnistus

211 13 2
                                    

"kas sul on hea meel mind näha"  aeglaselt  ning vaikselt ütles ta mulle esimese lause, ta hääl on hullutav ja kui ta  veel veeris nii mahlakalt neid sõnu. Segadus valdas mu pead kui  keha kuumenes üle ja veri hakkas keema. Tahtsin ta käsi endal tunda. Ma küll võtsin ta käe ära oma suu eest, nüüd ma kahetsen.  Astusin sammu eemale temast " sa ei vastanud kuidas sa mu leidisid?" sellel hetkel rohkemat mulle mähe ei tulnud.

 Ma ei saanud ju öelda PUUDUTA MIND TAHAN SIND KOHE, OLEN SIND IGA ÖÖ UNES NÄINUD, ma oleks tahtnud seda karjuda kuid ma ei julge. Kardan, et ta lükkab mu eemale, või ta hakkab mu üle naerma, kuidas on võimalik, et armusin temasse ära pärast seda mis ta minuga tegi.

Ma isegi ei tea mida teha oma tunnetega, mu keha ja mu nägu reedavad mind,  Martin astus mulle jälle lähemale ja võttis mu käest kinni, külmavärinad jookisd üle mu keha,ma värisesin ühe ta puudutuse pärast. Vaid ühe tema pilguga, tõmbusin näost punaseks. " astu minust heaga eemale Martin, muidu ma hakkan karjuma"  ma küll ütlesin seda kuid ma ei tahtnud, et ta minust eemale läheks sest just praegu ma tajusin ta soojust ja ma soovisin soojust, tema puudutusi.

Ta astus sammu lähemale ja mina tõmbusin tagasi "kuidas sa küsid" tuli lõpuks üle tema huulte veel üks lause, ta madal hääl pani mind jälle üle keha värisema. "küsin ja, miks sa siis ei vasta. Aga sa võiksid minust eemale astuda, ma juba hoiatan teist korda sind" hehe naeris ta vaikselt ja siis toimus kõik nii kiiresti,  ta tõstis oma käe ja edasi kerge liigtusega hakkasin ma kukkuma, ta lükkas mind mul vedas, et kukkusin voodisse. Tahtsin juba karjuma hakkata kuid ta hüppas mulle kaksiraksi peale ja paerema käega sulges mu suu.

"ära karju mu pisike Lilit, ma ei hammusta." ta sosistas mulle kõrva ning suudles kergelt mu kaela nii õrnalt, et ma peaaegu ei tundnud huuli oma kaelal, tundisn tohutut kuumust. Ja siis lõi mulle pähe, et  ma olen ta ees kaitsetu,  mu käed olid tema ühe vasaku käe all ja mu suu oli kinni kaetud ta paremaga. Püüdsin end liigutada kuid see lõppes sellega et ta surus oma keha mulle  veel lähemale. Ja nüüd tunnen ta lõhna, see magus ja korraga mõru lõhn, see on ikka sama mis enne.

"Lilit ma võin sulle rääkida ühe loo"  seda öeldes ta tõmus pisut eemale kuid ta hoidis mind ikka veel kinni. "ma võtan käed ära kuid sa luba, et sa ei karju ega püüa ära joosta. ma noorhutasin kergel. Ja siis ta võttis käe mu suult ära na andir kerge musi mulle. " tubli tüdruk kui oled tubli võid saada endale ühe kingi" SÕNAD MIS TULID ÜLE TA HUULTE PANID MIND TAHTMA  TEDA VEEL ROHKEM . Ja siis lasi ta mu käed lahti, ma liikusin oma patjade juurde ning varjasin oma nägu, et ta ei näeks kuidas mu nägu põleb, tunnen  kuidas ma punastan.

" korda armus üks poiss ühte oma kooli õesse kuid se tüdruk ei märganud talle, ta oli keskendunud alati oma õpingutele. Poiss pidi hoidma eemale, kuid siiski vaatas tüdrukut kaugelt. Tüdruk polnud eriti lõbutseja kuid kord pärast kooli lõppu otsustas tüdruk ikka minna oma tuttavatega kuhugi kaegemale kodunt. Poiss muidugi ei teadnud teda ja kui  suvi saabus pidi ta sõitma oma vanematega ühte kolka külla. õnnetu poiss suutis seal vaid mängida korvpalli ega teinudmidagi muud, ta unistas tüdrukust iga päev. Ja siis ühel varajase homiku tunnil kui ta mängis oma tuttavaga korvpali seal kolka külas astus seesama tüdruk nende juurde ning tutvustas end viisakalt"  mida ta räägib, kas see tüdruk olen mina? tahtsin vahele segada kuid tema tõstis käe suu juurde ja sisises korraks ning jätkas rääkimist.  " see tüdruk meeldis sellelele poisile juba väga kaua ja kui ta nägi teda seal, hüppas ta süda õnnest, nad mängisid tüdrukuga pisut korvpalli ja poiss tundis, et on valmis temaga lõpuks ilusti rääkima ja räägib kõik oma südamelt ära. Kuid türukule tuli kõne ja ta tahtis ära minna, poisi peas toimus plahvatus, ja ta ei tahtnud ära lasta oma armastatud tüdrukut.  Ning poiss  surus end tüdrukule peale." tundsin kuidas pisarad hakkasid langema mu põskedele, need soojad täis tundeid pisarad neid oli võimatu varjata, Martin tahtis mulle lähemale tulla ja ära need pühkida kuid ma karjatasin talle. " räägi edasi, ära tule lähemale."  hmmm hingast ta raskelt välja  ja jätkas " Tüdruk suutis põgeneda poisi kätevahelt  ja jooksis, poiss läks hulluks, ta tunded möllasid sees nii väga, ta kartis  et tüdrukul on keegi teine ja see viis ta hulluse piirini. Ja kuid poiis jõudis tüdrulule järele vedas poiss ta kõrge rohu sisse ning kiskus riided lõpuni seljast ja ta tegi tüdruku enda omaks. Ja kui poisi mõistus hakkas tagasi tulema mõistis ta, et tüdruk oli süütu, oli võtnud oma armastatult tüdrukult süütuse, ta oli õnnelik ja samas ta vihkas end, et ta nii oli teinud. Tüdruk nuttis tohutult ja pois sunid end ära minema ta juurest kuid lubas, et ta tuleb tagasi ta juurde." Martin hingas raskelt välja ja siis ta ütles " Lilit,  MA ARMASTAN SIND , ma ei tea kas usud mind kuid nii see on, olen sinusse armunud olnud nii kaua, et ma isegi ei suuda mõelda teistele naistele, nende kõrval oled sina täht ja nemad närbunud lilled.

Love is just a game for twoWhere stories live. Discover now