Ta isegi ei kiirustanud riiete seljast võtmisega, ta lihtsalt vaatas ja lasi oma kätel kogu töö ära teha.
Hirm...
Suurest hirmust ma värisesin üle keha, karjumine ei aidanud ma mõistsin seda täiuslikult kuid mul polnud mingit teist võimalust, ma karjusin. Kuid kõik mis kuulda oli, oli mu mõmisev hääl, mitte karjed ega abi palved.
„Oi kallis, kas sul on külm. Kas soovid riideid veidike selga jätta?“ Tema nägu oli nii lähedal mulle.
Ta hingeõhk puudutas mu nahka, pöörasin pea ära, et mitte teda näha. Kuid ta ta võttis mu näo käte vahele, vabastades mu käed. Ma küll vehkisin ja püüdsin end kuidagi vabaks päästa, aga ei aidanud. Ta vaid tiris rätiku mu suust välja ning surus oma suu minuomale, tema ila tilkus minu suhu. See tekkitas minus vastikust. Ma lõin teda kätega kuid ta hoidis mu nägu raud haardes oma käte vahel ning ei märganud mu ühtegi lööki.
Ja siis ta surus oma keele mu kurku.
Hammustasin teda keelest, ta haaras oma näost ning kui ta mu kohalt tõusis põlvedele, virutasin teda põlvega kõige õigemasse kohta. Ta karjus nagu mingi loom. Ma hüppasin püsti ning jooksin ukse poole, jõudsin käe ukselingile panna ja vajutasin selle alla ning tõmbasin ukse lahti.
Kogu see protseduur oli kiire, nii kiire, et silma nurgast nägin kuidas Rob veel maas oigas. Lõin ukse kinni ja jooksin treppist alla, jooksin,jooksin......
Tundsin kuidas põlved hakkasid nõrgaks minema, adrenaliin, hirm. Need ajasid mind veel edasi liikuma. Ma hingasin suure sõõmu õhku ja karjusin: „APPI!“
Kuulsin kuidas uks ülevalt lahti läks ning Rob hakkas alla jookma... Ma jooksin täiest jõust kuid sellest ei piisanud, teadsin et ta jõuab mulle kohe,kohe järgi. Kuid andsin endast kõik ning jooksin lootuses pääseda. Ma ei jõudnud enam karjuda appi, ega ma ei jõudnud rohkem midagi teha kuid jõudsin treppi lõppu, ja ukse lahti teha ja välja joost.
Olin pääsenud. Ma pääsesin...
Kuid need olid minu mõtted enne seda kui tundsin midagi valu oma seljatagant. Ma varisesin maha, pilt väreles. Viimane mis nägin oli hingeldav Rob mu kohal. Ning ma kaotasin teadvuse. Kuulsin veel hääli kauguses ning kõik asendus pimedusega...
„Ärge tulge lähemale, pean ta metpunkti viima, tal on paha. Kas te siis ei näe.“
Kuulsin veel palju sumisevaid hääi ja siis kadus kõik...
Rob VTN:
No kurat, kes oleks arvanud, et ta hakkab mulle nii kõvasti vastu. Arvasin, et ta on nõrgem, kuidas kurat sai Martin temaga veel hakkama. Ja kuidas ta üldse sai ta oma käpa alla? Ma ei mõistnud.
Kuna ta jõudis mu käest nii võrd kaugele põgeneda pidin võtma teise plaani kasutusse. Kuna eelnevalt sain medõega headeks tuttavateks. Ja nii võrd headeks, et ka juba hullasime siin linadevahel. Lubas ta mul siin käia kellega iganes. Pidin talle lubama, et ma teda kord nädalas lõbustan.
Nii siis tõin Liliti medpunkti kõigi silme all, rääkisin Martinile pisarad silmis kuidas Lilit kaotas teadvuse treppist alla tulles... Tänu taevale, et ta mind uskuma jäi, ta oli sunnitud tänu medõele tagasi tundi minema ehk ma jäin jälle Lilitiga kahekesi.
„Nii Rob kallis, saatsin Martini tundi. Mida sa siis siin tegema hakkad pole minu asi, mina lähen lõunale. Vaata, et sa meie lubadust ei unusta.“
Martini VTN:
Kõnnin küll klassi poole kus tund peaks algama kuid kõik millest mõelda saan on Lilit, mis küll juhtus. Mul on kuidagi paha tunne, Rob tavaliselt ei näita oma tundeid välja teiste ees, veel eriti minu ees. Kas tal on midagi plaanis? Ei, ma ei saa nii tundi minna,pöörasin otsa ringi ning sammusin tagasi medpunkti. Kui jõudsin selle juurde nägin kuidas medõde välja tuleb ja uks mis hakkas kinni minema, näitas mulle uskumatut pilti.
Rob, oli Liliti peal...
Ma ei jõudnud mõeldagi, jooksin ukse juurde ja kuna see jõudis enne kinni minna, pidin selle lahti tõmbama. Lõin ukse lahti ja tormasin Robi kõrvale. „mida sa siin teed?“ Robi imestunud nägu, oli nii tundmatu mulle.
„Uskumatu, sa oled täielik värdjas!“ Karjusin ning haarasin samal ajal Robi riietest ning tõmbasin ta Liliti pealt maha.“Kuidas sa võid, mida sa tegid temaga olen kindel, et sina oled selles süüdi et ta siia sattus...“
„Mis sul viga on, Martin, mina tahtsin ka lõbutseda temaga just nagu sina tegid suvel. Miks ma ei või, me oleme ju semud.“
Rõve irve Robi näol, tekitas minus nii suurt vastikust ja mitte ainult see, ta rääkis tõtt minust. See mida ma suvel tegin polnud õige... Kuid praegu ei suutnud ma enam kõhelda, Lilit andis andeks mulle, ta armastab mind.
„Ei, ma ei anna kunagi Lilitit sulle, ta on minu!“
„Hahahah, ära aja mind naerma Martin, see pole üldse sinu moodi, suvel sa võtsid ta ja nüüd mängid ta poissi, miks?“
„ Ma ei mängi Rob, ma tõesti armastan teda, jäta ta rahule, ära puutu teda muidu ma ei vastuta oma tegude eest!“ Mu karjed muutusid rääkimiseks ma ei tea kuidas ta seda suutis kuid ta leidis mu nõrga koha. Ma tean, et ta räägib minuga, ma olin selline nagu tema suvel kuid nüüd ma olen muutunud.
Mu mõtted olid nii segased kuid kui nägin silma nurgast Lilit ärkama, ja nutma puhkemas siis ei suutnud ma end enam talitseda, ma virutasin Robile rusikaga näkku. Verd lenda ja taga taustal kuulsin Lilitit kiljumist.
