Vaikus

Epiloog

 Epiloog

Sky

Clayton oli üks neist omapärastest linnadest, kus aastaajad möödusid just siis, kui neil parajasti plaanis oli. Jaanuaris, kui ma autoõnnetuse tõttu koomasse langesin, sadas vihma. Ma ei mäletanud küll õnnetusest suurt midagi, aga veepiiskade sahin ööpimeduses oli mu kujutluspildis selge.

Ka kolmapäev oli vihmane. Olin sunnitud terve päeva haiglaruumi pisikese akna taga paistvat pilvist taevast jälgima. Tõustes avastasin haigla öökapilt šokolaadikarbi ja kirja. Pärastlõunal külastas mind Amma, kelle sõnade varjus lugesin välja karbi saatja. Charley oli end muidugi töösse uputanud ega saanud mind maakonna haiglasse vaatama tulla. Amma sõnade kohaselt oli ta juhtunust paanikasse läinud. Ma ei süüdistanud teda, sest tundsin end kiivrita sõitmise eest üpriski halvasti, kuigi ma isegi ei mäletanud, kuhu või miks ma jalgrattaga lumisel teel sõitsin.

Märtsi alguse kohta oli ilm tavapäraselt jahe, ööd olid hakanud aga soojemaks minema, sellepärast sadas neil päevil nagu tänasel lume asemel vihma.Valge kate oli kohati maapinnalt ära sulanud, kuigi väikese haigla jaoks liiga suure ja enamasti maisi järele lõhnava puhketoa ainukesest telekast tulev ilmateade lubas lumetormi.

Mingil põhjusel tundsin end enamasti patsientide puhkeruumi ja palati vahel käies rahutuna nagu oleksin midagi olulist ära unustanud. Püüdsin ärevust raamatu lugemisega kustutada, nii et seadsin end tundmatu köitega puhketoa akna ette tugitoolile istuma. Muidugi vahetult pärast seda, kui lasin end medõel süstlaga torkida. Paraku ei leidnud ta esimesel kahel korral veeni üles, nii et mu käsivars valutas siiani.

Sirutasin käe üle tugitooli toe ja üritasin leida parajat nurka, kus valgus raamatulehtedele paistaks. Õues olid teed kaetud paksu veekihiga, osalt oli see lumi, mis soojakraadide tõttu sulas ning teisalt oli see lompidesse kogunenud vihmavesi. Puhketoa aknast avanes vaade hoone aiale, kus keset hekkide ja ilupõõsastega ääristatud platsi tardunud pooleldi raagus puude all seisid kaks tumedate vihmavarjudega kogu. 

Kaugelt vaadates meenutasid nad pigem skulptuure kui inimesi. Ümber puu jooksis kollases vihmamantlis laps ja püüdis veepiisku. Vähemalt nii ma arvasin, sest ta sirutas pidevalt käed taeva poole ja keksis ühe koha peal. Jäigastunud kujud vihmavarjudega ei paistnud sellest välja tegevat.

Jälgisin neid mõnda aega, oodates mõnda inimlikku liigutust, kuid andsin alla, kui ülevale toa nurka kinnitatud telekas andis tuttava meloodiaga teada järjekordsetest uudistest. Tundus nagu arvaks haiglapersonal, et patsiendid ei suuda muul moel end reaalsusega kurssi viia, kui päevast päeva uudiseid vaadata.

Lapitekiga kaetud diivanil üpriski toa seina vastas ja minust võimalikult kaugel istuv vanamees köhatas ja tõmbas pleedi üle õlgade. See oli ilmselt märguandeks tema vestluskaaslasele, kes siiani vaikse pomina saatel ja kohati kokutades midagi suure õhinaga rääkinud oli, et uudised, mida mees juba ilmselt teist korda sel päeval vaatas, olid algamas. See koht lõhnas nagu vanadekodu.

Ma üritasin end kokku võtta ja raamatu esimest lõiku lugeda, kuid neljanda rea lõppu jõudes kuulsin samme. Heitsin pilgu üle raamatu just samal hetkel, kui avatud puhkeruumi nurga tagant ilmus nähtavale turris tumedate juuste ja tilkuva vihmajopega noormees. Peagi kuulsin kontsaklõbinat ning tema kõrvale tippis valges kitlis medõde, kes midagi madala tooniga seletas ning koridori poole osutas. Ilmselt käskis ta tilkuvad üleriided garderoobi viia.

Jõudsin juba selle peale mõtlema hakata, kas sellel haiglal juhuslikult ka kohvik oli, kui noormees uuesti nurga tagant nähtavale ilmus, põgusa pilguga istekohta otsis ja siis teisel pool madalat puitlauda minu vastas istet võttis.

Esialgu keskendusin raamatu esimese lõigu lugemisele, seejärel võtsin ülesandeks terve esimene leht ära lugeda, kuid lehekülje keeramisel rändas mu tähelepanu teisele poole lauda. Tema pilk oli kindel, peaaegu et liiga enesekindel. Nihelesin oma haiglariietes ja tõstsin raamatu näo ette. Ma ei jõudnud väga palju kaugemale, kui madal hääl mu sisemisest võitlusest välja tõi. Täna oli üks neist päevadest, kui ükski mõte ei jõudnud lõppeda, enne kui teine ta lõhki käristas.