Peatükk
2/1
Jay
„Jay!"
Mu ema ahastav hääl peatas mu koridori poole tormamise. Olime jõudnud köögist ringiga esikusse ja seisime nüüd vaikuses, vaadates üksteisele otsa.
Just 15 minutit tagasi olin näinud midagi, mis minu peast enam arvatavasti kunagi väljuda ei taha. Esimese hetkega ei suutnud ka seda uskuda. See lihtsalt ei mahtunud mulle pähe.
Võõras mees. Kaks punase veini klaasi. Madalaks keeratud valgustus.
Me seisime ikka veel. Ma ei olnud sõnagi lausunud. Aga mida mul öelda oleks?
„Kuidas sa..." Jätsin lause pooleli.
„Matused olid vaid pool aastat tagasi! Pool aastat!" Mu hääl tõusis hirmuäratavalt valjuks.
„Jay, meil kõigil on vaja edasi liikuda. Mul on samuti raske, kuid sa oled juba nii suur, et ma lootsin, et mõistad seda." Ema nuruv hääl ajas mind veelgi vihasemaks.
Kõneluse kestel ilmus tema selja taha võõras mees, keda elutoa diivanil istumas olin märganud.
„Palun vabandust, et sa seda nii nägema pidid," lausus madal hääl.
Tõsi oli see, et ma polnud midagi näinudki, aga ema kohkunud pilk, nähes mind uksest sisse jalutamas, ütles kõik. Lootsin, et saan vihma eest koju varjule tulla, aga arvatavasti pean tuldud teed tagasi minema.
Ema kaval plaan, sel ajal, kui ma ''sõpradega'' olema pidin, oli välja tulnud.
Raputasin pead, haarasin nahkjaki ja lõin ukse lahti ning lasksin vihmal tuppa sadada. Kiiremini, kui mu ema hüüe minu jõudis, olin juba üle tee jooksnud ja kapuutsi pähe tõmmanud.
Sky
Olin juba tund aega rannal istunud. Päike oli looja läinud ning jahe vihm tundus nüüd eriti kosutav.
Tirisin telefoni jaki taskust välja ja vaatasin ekraanile, kuhu väike lomp tekkima hakkas.
Vajutasin sissetuleva kõne kinni ja toppisin telefoni taskusse. Ma ei suutnud koju minna. Tõttöelda ei suutnud ma ennast isegi liigutada.
Tõde, mis pärale jõudis pani mind liival istudes ebamugavalt nihelema. Ma siiski olen erak. Täna tehti mulle mu koht kindlaks. See oli tegelikult mitmes kord, kui mind avalikkuses narriks tehti, aga seekord lõi see hullemini.
Ta luges mu märkmikus olevaid ridu valjult ette, mõtlesin ja toetasin pea kätele. Vihm ei jäägi järele. Seda paistis aina juurde tulevat. Kevad-suvised vihmaperioodid olid käes.
Tundsin uuesti telefoni surinat ning lõpuks, kui see mind piisavalt ärritanud oli, võtsin selle taskust, vaatamata kordagi ekraanile, vajutasin kõne kinni ja viskasin telefoni kaugusesse, kust hiljem vaikset prõksu kuulsin.
See oli rumal käik ning niipea, kui sellest aru sain, hakkasin seda kahetsema.
Tõusin püsti ning jooksin paar meetrit eemal lebava telefoni juurde.
„Ära ole katki! Palun, ära tee nii!" pomisesin ja üritasin telefoni sisse lülitada, aga minu imestuseks hakkas see surisema ning lõpuks märkasin pruune laike, mis mööda ekraani helendavat pinda laiali sulasid.
„Tore!" karjusin pimedusse. „Kui sa tahad katki olla, siis palun väga!"
Võtsin hoogu, astusin paar sammu tahapoole ja virutasin telefoni merre. Vastuseks kõlas väike sulps, mida oli läbi vihma raske kuulda.
YOU ARE READING
Vaikus
Fantasy"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus o...
