Peatükk
4/2
Dumah
West End'i ja Polermount'i esine väljak oli paksult rahvast täis. Päike oli juba ammu loojunud.
Väikeste prussakate kombel siblisid inimeseolendid üle ülekäiguradade ilma, et pilkugi kiirgavates tuledes kihutavate autode poole tõstaksid.
Mina olin just see, kes teadis, millega nad riskivad. Ma olin seda näinud, korduvalt. Tõttöelda oli mul nende õppimatuse pärast häbi. Ise nad vastutavad oma tulevase elu eest. Mõnel oli jäänud seda vähem, kui aasta, mõnel rohkem, kui mitu aastat.
Iga kord, kui mõni ''sipelgas'' oma käe või mõne muu ihuliikmega minust läbi käis, tekitas see mulle nalja.
Rumalad putukad! Oma tulevikku nad näha ei suuda ja ikka astuvad edasi niivõrd julge sammuga.
Mu tähelepanu koondus hoopis eelseisvale ülesandele.
Veidi veel... üks samm... pool sekundit...
Põmm!
Sky
Jalutasime kooli välisuksest välja. Jay oli oma maailma kadunud. Ta nägu oli mõtlik, kuid ettevaatlik. Ta võis arvata, et ma ei näinud seda, kuid nii pea, kui uksest välja olime astunud, vaatas ta õuel ringi.
Ainult üks põhjus. Ta ei tahtnud, et keegi mind temaga näeks. Ausalt öeldes oli ka minul ebamugav. Järjekordne päev, kui ta mu koju viima peab. Veel üks võlgu jäämine.
Ma ei tahtnud ei temaga ega kellegi teisega tegemist teha. See toob mulle veelgi rohkem jama kaela, isa ei taha teda nähagi. Mis sest, et teda ei ole kodus.
Äkki Jay lihtsalt haletseb mind, et teiste naerualuseks olen.
Jay ettevaatlik ilme ei kadunud. Ta võttis autolt luku pealt ja istus autosse. Jäin kahtlevalt kõrvalukse juures seisma. Ma ei teadnud, mida teha. Olin kahevahel.
Lõpuks tõmbasin vaikselt maasturi ukse lahti ja istusin sisse. Auto oli seest sama suur, kui väljast. Võib-olla isegi suurem. Nahkistmed ja tume sisustus. Ainult stereosüsteem ja ülejäänud nupud helkisin siniste tuledena.
Jay sulas ühelt poolt auto sisustusega kokku, aga teiselt poolt paistis välja.
Jay tegeles autos ringi soramisega, ta otsis midagi. Hajameelselt uurisin auto sisustust. Mu pilku püüdis auto numbrimärgi peegeldus aknaklaasilt. 345 SIL.
Püüdsin oma kahtlusi kokku panna. Numbrid olid 34,53,12. Seega pool nendest arvudest on... 345.
Neelatasin ja tundsin oma südamelöökide kiirenemist. Mu peopesad hakkasid higiseks muutuma, sellepärast hõõrusin neid vastu oma pükse.
Ettevaatlikult vaatasin autos ringi. Jäid üle veel 3 ja 12 või 312 või 31 ja 2. Mulle ei jäänud silma midagi kahtlast, nii et hingasin rahulikult.
Jay oli lõpetanud sobramise ja käivitas nüüd auto. Esituled sähvatasid põlema. Ebamugavus mu sees ei kadunud. Veider sisetunne, mis käskis mul autost kaduda, valdas mind täielikult.
Endalegi teadmata haarasin kramplikult oma kotist kinni ja surusin ennast vastu istet.
Jay sõitis sujuvalt, kuid tema pilk oli kramplikult teel nagu viimaselgi korral, kui ta mind peolt koju sõidutas.
YOU ARE READING
Vaikus
Fantasy"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus o...
