Vaikus

17. peatükk

                                                        Peatükk

                                                            17

Sky

Õhk oli lämbe. Rusuv kuumus pani mu põsed tulitama. Tuba oli täpselt päikese poole ning kardinad olid kõrvale tõmmatud ja üles kinnitatud. Alles nüüd mõistsin, et suvi on tõepoolest käes. See tuli nii äkki ja nii ootamatult nagu oleks kogu selle aja nurga taga varitsenud. Täpselt nagu Nathaniel ja tema plaanid.

See oli nagu kõrvakiil, mis pani mind eesseisvale mõtlema. Ma olin väsinud, aga see oli teistmoodi väsimus. Olin üritanud seda välja magada. Tegelikult olin läinud magama kohe peale saabumist. Charley ei üritanud mind takistada. Sellest oli möödunud enam-vähem 24 tundi, kuid ma olin ikka veel väsinud ja ma teadsin, et selline väsimus kinnitub luudele ning poeb sügavale.

Lebasin väljasirutatult voodil ja üritasin kõiki valusaid lihaseid lõdvestada. Seda ainuüksi sellepärast, et need tegid põrguvalu. Olin kukkunud esmalt kõhuli treppidele, millest mul sinine rant puusakondile jäi, ning siis lennanud selili. Peas tuikas ikka veel heli, mis mu keha põrandaga kokkupuutel esile tõi – vali raksatus. Olin üllatunud, et ükski luu mu kehas katki polnud.

Tõstsin voodilt käe ja silmitsesin valgesse marlisse mässitud tompu päikesekiirte mõjul silmi kissitades. Käsi oli sõrmenukkideni riidesse mähitud. See oli tugevalt põrutada saanud, kui ma aknaklaasi purustada üritasin. Piisavalt tugevalt, et Charley selle üle vaadates marlisse mässis ja mind hoiatussõnadega pildus.

Teadsin, et ta ei olnud vihane. Ma olin näinud teda vihasena, kuid see ootamatu kurbus, mille järele ümbrus lehanud oli, ei olnud midagi taolist. Ta süüdistas ennast ning ma ei saanud teda lohutada. Põhjus ei olnud selles, et ma ei oleks tahtnud. Ma lihtsalt ei osanud. Olin omadega samamoodi läbi olnud. Pidin leppima sellega, et alanud oli jällegi uus päev.

Kuskil väljaspool maja, ilmselt pargi läheduses, kostus suviseid hõikeid. Keegi mängis kindlasti jalgpalli ja keegi sörkis oma igahommikust tiiru ümber puudeallee ning neil ei olnud aimugi, mis nende ümber tegelikult toimuda võis. Nad ei teadnud, kui omadega läbi üks maailm olla võis, kuid Rionil oli õigus. Enesehaletsemine ja leinamine kulutavad aega ning minul aega ei olnud. Pidin edasi liikuma, mis oli raskendatud. Ma ei liikunud isegi siit toast, kuidas sain ma lihtsalt mõtted välja lülitada ja unustada, kui palju inimesi tegelikult mu ümber sureb.

Tõusin istukile ja otsustasin lõpetada enda piinamise. Mu pea sumises päikese soojusest, kuid millegi pärast olin ma kaetud külma higiga. Haarasin laisalt nagist rätiku, kui vannitoa poole lonkisin ja tirisin pika T-särgi seljast ning lülitasin pisikest nuppu seinapaneelis. Tihedad veepiisad langesid korrapärase joaga alla ning ma tundsin, kuidas õhk mu ümber vee auravast kuumusest tihedaks muutus.

Ma sain uuesti hingata. Veeaur libises mu kopsudest sisse ja välja, mitte nagu enne, kui ma olin sundinud end hingama. Seisin jaburalt tardununa ja silmitsesin veepiisaparaadi kuni taipasin, et paigal seistes tuikuma olin hakanud. Tasakaal kippus käest minema ning ma pidin end seina najale toetama, et mitte põrandal libiseda ja pikali kukkuda.

Peegel oli juba paksult veeauruga kaetud ning ruum paistis kohati udune. Hõõrusin veejoa alla astudes nägu, lootes, et kogu väsimus imbub läbi keha näkku ja vesi viib selle kanalisatsiooni kaudu eemale. Millegi pärast hakkasin kuuma vee peksva tulitamise all värisema. Mul ei olnud külm, aga vee soojust oli raske tunda. Võib-olla oleksin ma pidanud külma duši alla minema.

Pärast seda, kui mu nahk sõrmedel juba kahekordselt krimpsu oli tõmbunud ning mu keha kuuma vee peksust tuikas, ronisin dušikabiinist välja ja keerasin end rätikusse. Harjaga hambaid hõõrudes lootsin, et kõik mõtted on häiritud, kuid sahin, mis hari kuuldavale tõi muutis mu isegi veel rohkem mõtlikuks. Kõik küsimused kerisid end peas lahti ja sähvisid ringi, et mu tähelepanu püüda. Tõmbasin käega üle peegli ja silmitsesin enda haledat kujutist.