Vaikus

25. peatükk/ 2. osa

                                                              Peatükk

                                                                 25/2

Sky

Cameron ei olnud minu tujutsemist ära teeninud. Ta teadis, et ma ei mõelnud seda ning vastutasuks nõustusin ma ära jooma ühe arvukatest Amma kokku segatud teedest. Me istusime elutoas hämaruses, rüüpasime kuuma teed kuni keel tuimaks läks ning vaatasime kumbki oma nurkadesse.

Me olime mõlemad mõtlikud. Pakkusin Cameronile küll külalistetuba, kuid ta keeldus viisakalt ja ütles, et magab all diivanil. Cameron pesi parasjagu teetasse, kui ma enda toas voodil istusin ja raamatukappi silmitsesin. Kuulsin jooksvat vett ja tundsin nõrka kibuvitsa lõhna. Ma oleksin tahtnud temaga rääkida. Ta tahtis teada, mis juhtunud oli, ja mul ei olnud põhjust ka midagi varjata. Ma usaldasin teda, kuid kui ma püsti tõusin, sest und ei saanud, ning uksest välja astusin, kuulsin Cameroni telefoni helisemas.

Ta keeras kraani kinni ning mõnda aega valitses vaikus.

„Kat?"

Tundsin end halvasti, et pealt kuulasin ning jalutasin tagasi ukseni.

„Ta ei ole tagasi jõudnud?"

„Ei, ta ei ole siit läbi tulnud. Ma annan teada, kui midagi kuulen."

Sulgesin ukse.

Kuuvalgus ujutas mu voodit. Olin kardinad talvel eest ära rebinud, et valgust tuppa lasta ning olin unustanud need tagasi ette panna. Nende otsimine ei tundunud eriti oluline, nii et ma keerasin kuule selja. Ma arvasin, et ei suuda magada, kuid tundsin end hästi nii pea, kui olin silmad sulgenud ja endale unelaulu ümisenud.

Ma ärkasin kolina peale. Esialgu ei olnud ma kindel, kas olin seda endale ette kujutanud, kuid sellele järgnev klirin andis julgustust, et ma ei kuulnud veel helisid, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. Haarasin nagist pika kardigani enne, kui silmi hõõrusin ja uksest välja koperdasin. Ma olin uimane, kuid mitte väsinud.

Päike paistis akendest sisse ja heitis pikki valgusviirge üle terve elutoa kuni trepini välja. Ma olin üllatavalt hästi välja puhanud. Eelmise päeva üleelamised ei olnud mind öösel häirinud. Ma ei tahtnud lasta end sellele mõelda ja tagajärjeks endast välja minna. Võib-olla ma lihtsalt ei tajunud veel reaalsust.

Tundsin karamelli ja taigna lõhna. Kõik eelnev paistis kui pikk uni. Amma küpsetas köögis ja isa istus kohvilaua taga ning rüüpas mõru kohvi ning rääkis Ammaga uudistest. Majas oli jahe, mis äratas mind rohkem üles. Surusin käed rinnale risti ja haigutasin.

Ma ei olnud end pikka aega nii tavaliselt tundnud, kuid see katkes kohe, kui ma üle läve elutuppa astusin. Mu naeratus vajus märgatava kiirusega näolt ning ma tundsin end järsku ebamugavalt ööriietes. Mässisin kardigani tihedamalt ümber jalgade ning üritasin kujutada ette Ammat ja Charley't, kuid Cameroni hüüe rikkus mu ettekujutuse. Ma tundsin end veidralt.

„Sa oled üleval," lausus ta naeratusega ning üritas pannkooki pannil teistpidi lennutada, kuid see tegi õhus loperguse appikarjuva vingerduse ning maandus tema jalge ees.

Cameron saatis mulle vabandava pilgu ja asetas panni tagasi pliidile.

„Ma koristan kõik ära, ma luban," lausus ta sõrmi ristates.

Seisin seisukohta võtta suutmata diivani taga ja põrnitsesin Cameroni taidlemist külmkapi ees. Terve lett oli täis lumetükkide suuruseid jahuhelbeid. Üritasin aru saada, miks ta nii palju püüab. Meil oli suuremaid muresid.