Mäletad, mida ma sulle kunagi ütlesin? Kas sa mäletad neid sõnu, mida ma sulle kord sosistasin?
Ma mäletan.
Miks ma neid endiselt mäletan ja miks need kummitavad mul peas?
Ma leidsin midagi, mis kuulus mulle, kuid mida sa mul kunagi kuulata ei lubanud. See lauluke, mis sa mulle tegid. Need sõnad, mida ma sealt kuulasin, kriibivad hinge, südant, midaiganes veel lõhkuda saab.
Ma kuulasin seda ainult 2-3 korda ja mulle kulusid need sõnad pähe ja nüüd mõtlen küll miks ma seda küll kuulama pidin.
Ma tunnen, et sa oleks mulle justkui kõik see aeg valetanud. Et kõik need öeldud mõtted ja tehtud teod olid justkui mitte millegi eest.
Kas sa viskasid mu kingitud roosid ära? Mis sa oled teinud minu asjadega, mis ma sulle andsin?
Tead, su kingitud lõhn on mul kapis, ma ei suuda seda kasutada, kuna mäletan täpselt seda hetke ja neid sõnu, mis sa mulle ütlesid kui selle mulle ulatasid. "See on mu lemmik lõhn, see peaks sulle meenutama mind!" Mäletad?
Olen sind pärast seda kõike ka paar korda näinud. Tead, nähes su naeratust ja kui õnnelik sa oled, ei suuda ma midagi teha ega mõelda. Ikka ja endiselt võlud sa mind oma naeratusega. See oli ju minu jaoks siiski parim!
Millal küll sa ütled, kuidas ma peaks käituma ja mida ma tundma peaks?
^^
