Nädal ilma sinuta tundus mulle kui igavik. Tõesti, ma pole sinuga olnud juba rohkem kui nädal ja see tapab mind tasapisi, täpsemalt see valu, mis mu sees on.
Ma ei tea, mida tunda, kas see peaks olema midagi, mis teeb mu õnnelikuks või hoopis kurvaks?
Ma tean vaid üht, me peame olema sõbrad, aga see on niii paganama raske. Mu tunded sinu vastu ei ole need, mis on teiste vastu olnud. Sina oled eriline teistega võrrelded. Ma tean, et sulle ei meeldi, kui sind teistega võrdlen, aga sa ka ei saa ju aru, kui eriline sa tegelikult minujaoks oled.
Ma tahaks kirjeldada neid olemata hetki, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma pole sind suudelnud juba mitu nädalat, me pole üksteist puudutanud justkui igaviku.
Kõik see, mis tähendas mulle enamat kui elu on justkui hetkega kadunud ja ka minu õnn on kadunud. Kust ma võiks selle leida? Kas sa suudad veel mind kunagi õnnelikuks teha? Need on vaid mõned küsimused, mis kondavad mu mõtetes.
Kirjutasin endale kõik enda tunded välja, need pidid olema minu mõtted, aga kas sa tahaksid neid lugeda? Kas sa tahad teada, mis ma tunnen ka hetkel, mil ma ei saa enam sinuga olla?
Inimesed tulevad ja lähevad, aga üks on kindel, tunded sinu vastu jäävad. Me võime olla küll sõbrad, aga see sõprus pole see, mis on sõprus. Kuna ma ei saa sinuga koos olla nagu vanasti, pean leppima selle valuliku sõprusega, mis meil hetkel on. Aga ma tahan, et see oleks paganama õnnelik sõprus!
Sa pead teadma üht, ma hoolin sinust väga!
