Ma teadsin, et just sina oled see, keda ma vajan, see kellega ma suudan õnnelik olla. Ma ei tea, mida ma sinus leidsin, aga see kõik oli nii ehtne.
Ma näen sinus väikest inglikest kui ka väikest kuradikest. See on nii hirmuäratav. Nähes sinu inglikese pilku, on tunne nagu oleksin maailmas, kus pole valu, kus pole halbu asju, vaid ainult kõik hea. Ja sina oled seal minuga. Aga samas, kui sa oled see väike kuradike, siis ma tunnen seda valu, tunnen, kõike seda, mida võiks tunda üks purunenud süda. Aga, selleks, et seda kuradikest mitte enam kohata pean olema õnnelik. Õnnelik olema selle üle, mis meie vahel hetkel on, mitte selle üle, mida ma tahaks. Teadsin, et ma ei või sinu pärast nutta, kuid see kõik tundus nii valus.
Mitmete päevade möödumisel taipasin, et ma ei suudagi ilma sinuta. Tundsin, nagu oleks olnud need päevad seal põrgus. Kõik oli nii valus, justkui oleks sa mu hinge endale tahtnud. Aga teadsin, et ma pean olema tugev, isegi, kui sa mu nõrgaks tegid.
Kõik need sinu öeldud sõnad, need kummitasid peas. Kuulsin järjest, kuidas sa hüüdsid mu nime, justkui sa oleksid minu kõrval. Sa olid justkui käe ulatuses, et sind suudelda. Kuidas ma oleks tahtnud sind nendel hetkelt suudelda. Aga ma ei saanud, isegi sinu kallistust ma ei saanud. Kõik nagu varises koost. Eii, kõik oli ju korras. Ma teadsin, et sa oled mul olemas ja sa ei tohi kuhugi kaduda. See oligi põhiline, et sa kuhugi ei kaoks.
Mõtlesin, et isegi kui me poleks nii lähedasteks saanud, missugune oleks siis minu elu hetkel? Kuidas kohtleksid sa mind hetkel? Kas ma vaataks sinu naeratusse sellise pilgu läbi? Tahaks teada sellele vastust, kuid seda suudaks ma ainult ilma sinuta.
Üks kiire lugu siis täna hommikul. Mõtted olid ikka sinul ja ei suutnud midagi peale kirjutamise teha. Loodan, et te pole minu peale pahased. Ma püüan parimat.
