Kuidas ma saaksin sulle jälle näidata, mida sa minu jaoks tähendad? Kuidas saaks tagasi hetki, mis on unustamatud?
Mäletad, kuidas see kõik üldse alguse sai? Ma tean, et sa ei mäleta, ma tean, et sa oled mu unustanud. Ma tean, et kõik on muutunud, kuna miski pole enam endine.
Ma mäletan kui me kohtusime, ma polnud üldse see isik, kelleks sa mind pidasid. Ma jätsin endast sellise mulje, et ma olen öel, paha, võimalik, et isegi ülbe. Aga kõik see muutus ajapikku. Kõik tundus nii lihtne, lihtne välja näidata, kes ma tegelikult olen.
Kes ma siis tegelikult sinu jaoks olin?
Ma mäletan, kui arg ja tagasihoidlik ma tegelikult olin. Aga sina, sina olid nii julge, tegid alati need esimesed sammud, mida mina poleks ettegi kujutanud.
Ma mäletan, kuidas sa värisesid, kui ma sind suudlesin, kuidas mu kähe hääl ütles sosinal, "Ära värise!"
Vahel mõeldes neile hetkedele mõtlen, kuidas see kõik oleks võinud olla ainult uni. Uni, mis oleks pidanud lõppema hetkel kui sinu huuled puutusid minu omasi.
Miks me üldse üksteist nii kaua piinasime?
Ma ei saa öelda, et sa mind piinanud oleksid. Sa tegid mind õnnelikuks. Miski ei suutnud mind sedasi tundma panna.
Ma mäletan liiga selgelt sõnu ja lauseid, mis sa mulle öelnud oled, vahet ei ole, kas need tegid haiget või tegid mind õnnelikuimaks inimeseks maailmas.
Nüüd on mul siis põhjust küsida, millised nendest lausetest olid tõesed?
Miks ma sind ei usaldanud? Miks ma pidin olema loll ja kaotama kõik, mis oli hea?
Miks ma ei julge öelda asju, mis muudaks palju?
:)
