Kõik hakkkas justkui taastuma..
Mõõdusid mitmed päevad, kui polnud sinult kallistust saanud. Sa ju teadsid, et ilma nendeta olen ma nõrk ja seest tühi. Kuid sa jätkasid ikkagi minu piinamist. Sind just kui ei huvitanud, mida tunnen sel hetkel mina. Aga samas ei saa ma seda öelda, kuna ka mina ei tea, mida sina tundsid ja see teeb haiget. Ma ei tea, kas ta tegelikult tahaks minuga olla või mitte. Või sa tegid lihtsalt selle otsuse, kuna oli liiga palju põhjuseid ?
Olin juba hetkelisest maailmast väljumas, päevani, mil sa kallistasid mind. Sa küll kallistasid mind, kuid kas see oleks pidanud mulle nüüd midagi tähendama ?
Selline küsimus peaks küll väga loll olema, kuna sa oleks pidanud teadma, kui väga ma sind igatsen ja kui kallis sa mulle oled. Kui väga ma igatsesin neid põrgusooje kallistusi, kui väga igatsesin neid inglitiibade pehmuseid huuli. Igatsesin kõike sinu juures aina rohkem ja rohkem ja seda põhjusel, kuna olin su peaaegu kaotanud.
Sel päeval, kui sa mind kallistasid, oli mul just kui tunne, nagu kõik hakkas vana radamini laabuma. Kõik oli nagu vanasti, sain su kallistusi, tundsin su lõhna. See kõik oli lihtsalt parim, mis minu ja sinu vahel juhtus. Või kas ikka oli ? Mida sina sellest arvad ?
Mitmed küsimused mu peas piinavad mind, kuid ma ei saa neid küsida, ma kardan neile küsimustele vastuseid. Isegi, kui ma tean vastust, ikkagi ei julgeks ma küsida.
Päevad möödusid.. Olin tulnud tagasi siia maailma, kus tahtsin olla sinuga ja seda sinu pärast. Sa suudsid seda teha jälle. Sa suudsid teha mind õnnelikuks vaid üheainsa kallistuse ja suudlusega.
Kahhjuks pole mõtteid, ehk siis kirjutasin midagi kiirelt.
Tüdruk tea, et ma hoolin sinust väga ja ma ei taha sind mitte mingi hinna eest kaotada ! :*
