Ely linnud

11

Maanteed mööda linnast välja kõndides krabiseb vihm mu nahkse kapuutsi peal, küll tunduvalt pehmemalt, kui seda teeäärsete slummide plekk-katustel. Maha jäetud tehastest rüvetatud maa, mida pean nüüd nägema pea iga hommik, on mulle parajaks meeldetuletuseks, et Rockfell pole halvim koht elamiseks.

Vahepeal kuulen oma seljakotist tiibade rapsumist. Kui shelt veel rahutumaks muutub, sätin ta enda taskusse, kust lind pea välja pistab. Enne laohooneni jõudmist lasen ta lendu, jäädes lootma, et ta püsib piisavalt lähedal, et ma teda parajal hetkel kasutada saaks.

Ma ei hakka valetama ja tunnistan otse, et olen närvis. Täna peaksime sõitma hiinalinna ja tapma ülejäänud aytheenlased, kes Agoniga koos olid. See võib jälle tähendada tuttavatele nägudele otsa vaatamist ja see mõte ajab mu südame pahaks.

Enne sisenemist teen katuse ääre all suitsu. Vihm pesku ära mu räpased käed.

Läbinud laohoone tööruumid, jõuan vaevu üldruumi astuda, kui Clyde minust halvatujuliselt mööda trügib ja käsib mul koju minna. Viin küsiva pilgu Rowanile, kelle tätoveeringutega kaetud pea kergelt küljelt-küljele rapub. 

Meghan ohkab ja laseb kräsustel juustel näo ette langeda. Ta selgitab mulle pettunult: "Clyde ütles, et täna me ei lähe. Tema hääle järgi kostus, et pigem mitte kunagi."

"Miks?" imestan ma, kuid olen vastuses päris kindel. Kolleegium pidi neid hoiatama ja nüüd on nad ilmselt kaugemale läinud, kui me neid haarata saaks. Arvatavasti tagasi Aythenisse. Kuhu mujale.

Meghan raputab vaid õlgu. Toas on vastikult vaikne ja tunnen endas kasvamas midagi kummalist, justkui hakkaksin ma haigestuma. Hoolimata sellest, et peaksin viibima just nende kõige vaenulikumate olenditega maa peal, kohtlevad nad teineteist ja mind hästi, võttes seda seejuures ülimalt loomuliku käitumismallina.

Meile räägiti Ayhenis, et inimesed on üpriski rumalad ja tegutsevad suure osa ajast emotsiooni ajel. Tahavad usaldada ja uskuda võimalustesse. Olen elav tõestus, et selle kohta räägiti meile tõtt. Inimesed on tõepoolest lollid ja peavad oma nõrkusi tugevusteks.

Istun kulunud diivanile ja jälgin üksikasjalikult igaühe nördinud nägusid. Pärin: "Kas me mitte koju ei pidanud minema?"

"Pidime küll," vastab Dylan, kelle näojoontest on imelihtne Clyde'i ära tunda. Mis puutub suhtumisse, tunduvad nad olevat aga vastandlikud, tekitades potentsiaali nendevahelisteks konfliktideks, mida õnnestub mul ehk kuidagi ära kasutada.

Igaühe silmad jälgivad, kuidas Logan ja Clyde koos läbi toa kõnnivad, et Raegani kontorisse jõuda. Viskan sõnagi lausumata koti õlale ja väljun ruumist, milleks põhjuseid võiks tuua mustsada. 

Lukustan end vetsu. Pean olema kindel, et keegi mind segama ei tule. 

Tilgutan pisikesse viaali kogutud shelti vere enda keelele ja lasen lõdvaks terve oma keha, et mul sealt lihtsam lahkuda oleks. Tasapisi muutub hägune pilt teravamaks ja kohutavalt kummaliseks. Olen õues. Oksa peal. Siin on päris külm.

Ehkki olen seda varem teinud, võtab linnu silmadega harjumine aega. Maailm on värvides, mida varem ei ole osanud näha ja lai vaateväli ajab mind ainult rohkem segadusse. Vaikselt olukorraga harjunud, lendan Raegani kabineti poollahtisele aknaraamile. Mitte, et ma kinnise aknaga ta karjumist ei kuuleks.

"Mis mõttes surnud?!" käratas mees ja jälgis Clyde'i raevunult.

"Morris ütles, et see oli maagia. Ilmselt omasugused tapsid ära, et me neid küsitleda ei saaks."

Süda jõnksatab ebamugavalt. "Me tegeleme sellega," ütles Demarcus. Oleksin pidanud ette nägema, et Kolleegium ei hooli nende eludest.

Raegan vaatab süüdistavalt Loganit, kellelt küsib: "Mis sa arvad, mida see tähendab?"