Ely linnud

10

Koju jõudes lükkan nahktagi hajevalt õlgadelt ja viskan selle põrandale, mispeale tolm ruumis lendlema lööb. Lükkan lahti akna ega lase end häirida läheduses kostuvast rüselusest ja selle katkestavatest laskudest. See on sama loomulik osa õhtust kui äikseohust särtsuv õhustik ja ebanormaalselt vara linnale peale lasuv pimedus.

Kraban kapipealselt esimese ettejuhtuva reklaamköidise ja asun seejärel pooleks murdunud pliiatsiga lehtede äärtesse kirjutama kõike, mida tahan tänasest mäletada.

Täna hommikul helistas mulle Logan ja kutsus mind laohoonesse, mis asub Rockfellist miili kaugusel külmal tühermaal. Püüdmata sealsete töötajate pilke, jalutasin juhiste kohaselt hoone B-sektorisse, mille inimesed on teinud oma kohtumispaigaks.

Leidmata seal ühtegi tuttavat nägu kütihakatiste seast ja märgates kohalviibijate salatsevavaid pilke, leidsin, et olen suutnud välja teenida parema koha, kui loota oskasin.

Kõigil siin olid omad ülesanded. Clyde vastutab küttide eest ja otsib uusi liikmeid. Jõugus on ka tema vend, Dylan, kes väidetavalt kõiki assisteerib, kuid lugesin Clyde'i sagedastest valvsatest pilkudest oma venna suunas, et ta ei ole talle usaldusväärne.

Järgmiseks kohtusin Morrisega. Ta oli kummaline mees. Ta naeratas sageli ühe suupoolega ja paljastas sellega oma kuldhamba, millelt võisin näha ennast vastu peegeldumas. Keskealise mehe taanduv juuksepiir ainult rõhutas ta esile tikkuvat laupa ja ümaraid näojooni.

Väidetavalt on ta ekspert maagias, aidates ületada aytheenlaste tekitatud ebainimlikke tõkkeid. See intrigeeris mind ütlemata palju, kuid vältisin erilise huvi üles näitamist.

Märgates esmakordselt Scotti kirvenägu, sügavalt kahjustunud tumedat nahka ja pea et valgeid klaasistunud silmi, olin kindel, et napisõnaline mees on mõni eriti jõhker palgasõdur, kuid reaalsuses oli tegemist tehnoloogia spetsialistiga, kes hoiab sidet erinevate üksuste vahel ja vastutab info liikumise eest.

Meghan, Dean, Chad, Rowan ja Greg on lihtsad käsutäitjad, kellele jääb enamik rasket ja musta tööd. Mina olen nüüd üks nendest.

Minu nüri pliiatsiga kritseldatud koledad tähed eksivad kirjudesse alkoholireklaamidesse. Jõuan tagumisele leheküljele, kus reisifirma kutsub mind sinistele palmisaartele, kus piir maa ja taeva vahel on hägune. Kirjutan sinna Raegani nime ja meenutan, mida Logan mulle tema kohta rääkis.

Raegan on kõrgete auastmetega endine veteran, kes on nüüd avalikkusele teadmata põhjusel võtnud oma elu eesmärgiks aytheenlased hävitada. Nüüd on ta terve allüksuse juhataja ja tema käske ei tohi mitte kunagi küsimuse alla seada. "Temast on väga vähe asju teada," hoiatas Logan, "aga tal on halb temperament. Kui sa ei taha viga saada, siis ära ärrita teda."

Logan. Mida ma temast üldse tean? Taaskord suutis ta teistest rääkida nii palju, et mulle jääb saladuseks, mida ta täpsemalt teeb ja milline ta on. Tema tegevusi jälgides on jäänud mulje, et ta on ehk Raegani parem käsi, järelikult täiuslik inimene, kelle usaldus mul tuleks võita.

Veel enne, kui ta mind homseks tagasi kutsus, vabandas ta eilse õhtu pärast. Tundis vajadust täpsustada, et ta ei ole muidu selline ja ta ei salli mõttetut vägivalda. On alles meelepärase elukutse endale valinud.

Tänas enda elu päästmise eest. See on midagi esmakordset. Ütles "Head aega, Ely" veel enne, kui oma tegevuste juurde naasis.

Jätan märkmed köögikapile ja proovin eirata mustade nõude kuhja olemasolu. Voodisse jõudnud, vilistan mitu korda, kuni mustjas shelt mu aknast sisse lendab ja mu õlal mugava koha leiab. Vaatan uudishimulikult ta tumedaid põhjatuid silmi, mis on vaid osa linnu muretust pilgust.

Heidan kurnatult pikali. Noahaav seljas annab iga liigutusega valusalt tunda ja oma hiljutistele tegudele mõeldes varjub meel mustaks. Kui see kõik lõpeb ja minust jääb mõnel pöörasel põhjusel järele rohkem kui tuhk, mida tuul keerutab, siis sõidangi päriselt ära. Kasvõi palmisaarele reklaamajakirja tagakaanel. Ükskõik. Iga koht, kus saaksin end välja magada, on minu jaoks perfektne.

Silmi sulgedes märkan, kuidas shelt õhus seisma jääb, nagu viibiksin fotol mitte reaalsuses. Läbin juba tüütuks kulunud ilmutamise protsessi ja leian end peagi kaheteistkümne mehe eest, kes minu tülgastust tekitava kohaloluga juba harjuvat paistavad.

Üks koomiliselt suurte prillidega maag, kelle nime ma ei tea, palub mul enda olukorrast ülevaade anda. Mu vastus eduka infiltreerumise kohta nii üllatab kui rahuldab neid. "Ma sain midagi teada ka," lausun halvaendeliselt. "Inimesed teavad, et osad noored aytheenlased on hiinalinna kolinud ja plaanivad nad lähiajal mõrvata. Mulle tundub, et homme."

"Selge," vastab Demarcus pärast hetkelist vaikust ükskõikselt.

"Selge?" ei mõista ma. "Ma tapsin Agoni ära."

"Jah," kõneleb mees tasakaalukalt, "me tegeleme sellega."

Heidan tema suunas mõru pilgu. Demarcus maalib sulepeaga paperile tähti, sel ajal kui ma nõutult keset saali seisan. Pööran juba ümber, et lahkuda, kui mees pastaka valju kajaga lauale asetab.

"Üks asi veel. On toimunud teatud muudatused," räägib ta nüüd külmalt. "Kui see missioon on läbi, oodatakse sind tagasi Aythenisse. Me valisime sealt sulle naise. Saad oma treeningu lõpetada ja oma viimased aastad seal rahulikult veeta."

Minust käib läbi puhtast raevust jõudu ammendav judin ja istutab südamesse vastikuid tundeid, mida on sealt võimatu välja saada. "Mida vittu," on kõik, mida sellel hetkel suudan öelda. Tõepoolest...

"See on Aytheni huvides. Sa peaks ju seda mõistma."

Naeran nõnda valjult, et terve ruum kajab sellest. Nii külmalt. Nii südamest.

Kõik on sellist reaktsiooni nähes kohkunud. Kõik peale Demarcuse, kes julmameelselt täpsustab: "Sa abiellud Marie Serranoga. Kihluspidustused on toimuvad novembris."

"Kas see Marie?"

"Su nõbu, jah."

"Oh, aina paremaks läheb!" iroonitsen laia naeratusega. "Mis ta on nüüd: 16? 17?"

Mu ilme tuhmub. Eluaeg orjust ja kooselu kellegagi, kellest ma raasugi ei hooli. Iga liigutus saab olema Kolleegiumi reguleeritud, mis sellest, et nad mulle absoluutset vabadust vandusid. Ma suren Aythenis. Suren vangina.

Demarcus vaikib seni, kuni talle otsa vaatan, justkui saaks ta mu elu rikkumisest ülimat naudingut ja tahab sellest hetkest võtta kõik. "Mind ei huvita, mida sa selleks tegema pead-, kepi kasvõi kõiki naisi Aythenis, aga peab sündima Khaerise verega laps," kõneleb ta teravalt, "sa jääd Aythenisse."

"Ja Yalathanili rituaal - selle läbiks ka mu poeg, õigus?"

"See ei ole enam ammu lubatud."

"Aga te teeks ju seda ikka, eks?" Turtsatan külmalt. "Õigus, inimlikkus on ju patt."

Demarcuse hajev pilk seinal annab mulle märku, et see vestlus ei ole tema jaoks enam huvitav. "Me kutsume sind, kui meil sind vaja on," kostab ta madalal häälel. 

Enam ei ole mul valikut. Dougil oli õigus - Erdeki kivi päästab mu elu. Mul on ükskõik, kes selle pärast surema peab.