Ely linnud

4

Äiksevihmast läbivettinuna ja külmast kangena jõuan hädavaevu peeglini, kuhu iga mu raske hingetõmme paksu uduna külge haakub, mattes mu kahvatu silueti mu meeltesegaduse varju. Haaran verest nõretava käega kramplikult kraanikausi äärest kinni, teisega pühin veeauru ja silmitsen oma kaduda ähvardavat peegelpilti.

Heleblondide lokki tõmbunud juuste salgud on kaootiliselt kleepunud mu näo külge, mida mööda veepiisad üle kitsaste huulte jooksevad ja viimaks lõua otsast valamusse kukuvad. Poolkinnistel hallidel silmadel ei õnnestu keskenduda ühelgi punktile. Ei õnnestu lahti püsida.

Kukun otsmikuga peeglisse.

Kuuldes välisukse teravat kinni löömist ja häiritud sammudesse segatud kilekotisahinat, üritan end peeglist eemale tõugata, jättes endast maha sinise vere plekid. Jälgin ukseraamile ilmuvat Dougi, kes mulle pilgu peale heites nina kirtsutab. Mees viskab lohakalt vetsupotikaanele apteegi logoga kilekoti ja piinab mind oma vaikiva parastamisega.

Ta lohistab vana tabureti mööda määrdunud vannitoaplaate minuni ja surub mind õlgadest istuma. Doug riietab mind aeglaselt lahti, peaaegu nagu ta naudiks seda ja jälgib üksikasjalikult igat mu kehakumerust, millelt veepiisad ja veri läbisegi üle voolavad. Külm õhk sööb mu ihu ja viib mind piirini, kus mu huuled tahes-tahtmata värelema hakkavad.

"Shit, mis juhtus?" küsib ta hämmeldunult mu seljalt verd pühkides, mis haavani jõudes mind valust võpatama paneb. Ma teadsin juba telefonis, et ta ei võtnud mind tõsiselt.

"Pussitati, türa. Kaks korda ka veel."

"Ja tulistati."

"Ja tulistati."

Doug ohkab pikalt ja sirutab käe alkoholipudeli järele. Tema halvakspanust hoolimata haaran selle talt pihust ja rüüpan nii palju, kui kõri kannatab. Khaerise vere tõttu pole mul lootust ei Aytheni ega inimeste ravimite abil valust pääseda. See on põhjustanud rohkem probleeme, kui kunagi tohiks.

Ta tirib pudeli enda kätte ja leotab viskiga lappi, mis peagi mu haavadel põrguvalu teeb. "See on sügav," kommenteerib ta kõhklevalt mu selga tunginud noahaava katsudes. "Ma ei usu, et sellest piisab."

"Peab piisama."

Noormees pühib frustreeritult enda otsaesist ja alustab oma parimate võimete kohaselt haava kinni õmblemist. Minu mõtted viibivad ainiti kahel Rockfelli tänaval lebaval surnukehal, kes nüüdseks kindlasti leitud on. Lõikasin ka mõrvari näoga mehel kõri läbi. Kui nad teada saavad, et ta kägistati, ähvardab kõik mu plaanitu luhta minna...

Homme. Homme saan ma näha, kas sellest piisas.

"Mis me sellega teeme?"

Doug vaatab mulle tungivalt otsa, nagu oleks vihane, et ma mõttesse vajusin. Ta osutab õlal veritsevale lahtisele kuulihaavale, mis on endaga naha kaasa tirinud.

Vihkan, et seda ütlen. "Põletame."

Noormees tõmbub näost kahvatuks, silmadest peegeldumas tuttav hirm eesootava ees. "Kas lihtsalt kinni ei võiks siduda?"

"Kui see läheb mustaks ja ma veremürgituse saan, siis ma ei jõua Aythenisse."

"Miks me pidime ära minema," ahastab Doug ja astub kohmetult tagasi. "Ma ei saa. See tuleb nii faking valus."

Mu huulile ilmub mürgine naeratus. "Warren Moon isiklikult kasvatas mind. Ma arvan, et ma elan selle üle."

Mul on palju, mille eest oma isale tänulik olla. Juba esimestel eluaastatel meeldis talle mind ülejäänud ühiskonnast eraldada ja keelas emal minuga inglise keeles rääkida. Minu ainus link maailmaga oli sadistlik isa,  vaikiv ema ja minu kolm lindu, kes väidetavalt mu sünnipäeval koorusid.

Elu selles neetud majas oli külm. Iga sekundiga, mis ma pidin seal viibima, suri osakesi mu vaimust jäädavalt. Elasin terve oma elu nagu paduvihma hoolde antud suhkur. Vägivalda ei eita keegi: see oli karistus ja oli õnnistus, mille abil pidi minust saama parem mees.

Warreni ainus eesmärk oli minust kasvatada ideaalne aytheenlane: külm, kalkuleeriv, vägivalda armastav ja kõrk. Olen täpselt selline, milliseks ta mind tegi - katastroofiline.

Toas lokkav närvilisus söövitab tähelepanu mu kibedatelt mälestustelt.

Ma ei näe Dougi nägu, aga ometi tunnen, kuidas ta krampi tõmbab ja närviliselt mu haava silmitseb. Ta ei ole kunagi olnud suuteline pingeliste olukordadega toime tulema. Selle asemel, et töö ära teha, pühib ta viiendat korda haava ümbrusest verd.

Proovin ta mõtteid mujale viia: "Mäletad neid laupäevaõhtuid, kui see külanõukogu koolis kokku tuli?"

"Ah jaa," kõneleb nooruk tüdinenult, "see kuradi Hugos rääkis alati meist sitta kõigile."

"Mulle meeldis ikka, kui need munnid jagasid oma lemmikuid karistusmeetodeid. Iga jumala kord. Ma nii mäletan seda Dixoni targutamist." Dougi näole ilmub õrn naeratus, kui ma meest imiteerin: "Kõige parem on pajukepiga lüüa reitele. Valus, aga sinikaid ei jää riiete alt näha."

Noormees turtsatab naerda ja asub mu läbimärja nahktagi taskutest tulemasinat otsima. Jätkan elavalt: "Ja siis nad arutlesid tundide kaupa, millise läbimõõduga oks, mis vanuses lapsele kõige paremini sobib. Persse, Aythen, ma ütlen."

Doug noogutab hajevalt  ja asub raske südamega leegi kohal oma taskunuga kuumutama. Ta soojad käed tõmbavad seinalt vere ja dušikeeli lõhnast läbi imbunud käteräti, mille mulle karmilt suhu seob. Tahan valmisolekut kinnitades pead noogutada, aga korraga on justkui terve mu keha halvatud. Surun silmad kinni. Ma ei saa enam aru, kas mööda mu nägu voolavad vihmapiisad või külm higi.

Hingelämmatav valu mürgitab kõiki mu meeli, kui ta armutult mu haava alkoholi valab. Tahan end oma nahast välja koorida.

Hoian hinge kinni. Pea valutab. Läbi mu oigamise on kuulda Dougi pingestatud hingetõmbeid.

Ta teeb noa uuesti kuumaks ja surub selle ilma pikema ootamiseta mu verisele haavale. Tal tuleb mind rinnast enda vastu suruda, sest ma ei suuda enam paigal püsida ja oodata, kuni ta mu nahka söestab. Tahan teda lüüa ja rabeleda, aga korraga ei jõua ma enam midagi teha.

Kolleegium veel maksab kõige eest.