Ely linnud

3

Toetan selja vihmast märjale tellisseinale ja viskan hõõguva suitsukoni vesisele asfaltile, kus see linnatulede virvendusse ära eksib. Tänavatel kajab politseiauto sireen, mis üha ikka näib vaibuvat, kuid ei oska päriselt kaduda. Sarimõrvari tätoveeritud nägu kaob kõrvalmajade varjudesse, kui ta kannatlikult oma nuga silmitseb ja selle tera aeg-ajalt silitab. Õhus on tunda südametukseid ja atmosfäär lööb elama; keegi sureb täna õhtul.

Pikema mehe nägu tõmbab pingule, kui ulatan käe uue suitsu süütamiseks taskusse tulemasina järele. Tema parem käsi trummeldab vööle kinnitatud tulirelval, mille metalselt käepidemelt peegeldub mu tume siluett. Kui ma täna suren, saab minust Aythenis märter ja mu elu saab palju väärtuslikumaks, kui see iial on olnud.

Pärast korduvaid katseid tuule käes sigaretti süüdata, hakkavad mu käed värisema. Panen oma asjad tagasi taskusse ja silmitsen üksikasjalikult enda ees seisvaid inimesi. Sarimõrvar vaatab süngelt oma kaaslast ja pöördub siis surmtõsiselt minu poole: "Räägid suure suuga sinivereliste tapmisest. Need sõnad tegudeni ka jõuavad?"

Kopsu tekib soov kergendunult välja hingata, kuid suudan selle reetliku teo kiirelt suretada. End enesekindlalt seina vastast ära lükates tekib mu näole naeratus. "Ma tean neist rohkem, kui arvata võiks," räägin üleolevalt. Ma tahan näha, kui kaugele ma saan selle viia.

Mõlemate hoiakud näitavad kergendust. Sarimõrvar astub mulle lähemale ja ulatab oma käe. "Carver," tutvustab ta end.

"Ely."

Kiilakas mees jälgib mind umbusaldavalt ja viib käe taaskord oma relvale. Teen näo, nagu ei teeks sellest välja ja kommenteerin familiaarselt: "Rasked ajad, mis?"

Sarimõrvar turtsatab. "Ja need värdjad ei puhka ka. Alles eile tapsid kolm meie meest. Saad vist aru, et vajame uusi..."

"Palk on hea?" uurin kaalutlevalt.

"Sõltub, kui väärtuslik oled. Kõige kehvem kütt saab ka vähemalt 500 pea eest. Tapaks tasuta ka neid sinu asemel."

"See kõlab isegi liiga hästi." Muigan ja vaatan ise mehe mustadesse silmadesse, mõeldes tuhandele moodusele tema tapmiseks.

Katkestan silmsideme ja ohkan teatraalselt. "Ah, ma ei tea. Me võime ju neid ühe kaupa jahtida, aga ma tahan nagu midagi... enamat. Ma tahaks selle katku nimega Aythen välja juurida. Lõplikult."

Mehed vaatavad teineteist kõhklevalt.

"Või kas selleks on veel mingi võimalus?" küsin lootusrikkalt.

Kiilakas mees arutleb teisega: "Boss ju ütles, et Erdeki kivi-"

"Ole vait!" käratab sarimõrvar ja vaatab oma kaaslast nii raevunult, nagu tahaks teda põlema pista. Mees vaatab mind mürgiselt ja lausub: "Meil on teatud... võimalus, terve see neetud rass hävitada. Sa ju mõistad, et me ei saa sellest rääkida."

Silmitsen rabatult terasnuga, mida mees hüptoniteerivalt käsitseb. Väljas hakkab külm ja südames tiksub tundeid, mis ähvardavad kõike muuta. Need inimesed näivad olevat Erdeki kivile lähemal, kui mina kunagi oleks saanud. See on peaaegu käega katsutav.

Mul on veel võimalus oma elu endiseks muuta. Ma ei pea surema.

Sarimõrvari selge hääl läbistab õhustiku. "Kuidas siis jääb?" Mees astub nii lähedale, et hakkan lõhnast eristama ta viimase suitsu brändi. Tema provotseeriv pilk püsib mu silmadel, kui endiselt haaratuna noogutan ja lisan: "Jah, ma tahan sisse."

"Siis jääb vaid üks asi üle..."

Tema intensiivsed silmad otsivad ärevalt mu pilku, mis käib segaduses ringi kõigis ta näo nurkades. Ma ei näe seda tulemas ja kui see juhtub, on juba liiga hilja: mees tõmbab mu käe enda poole ja lõikab oma noaga mu pihku sügava haava, kust sõrmipidi reetlik sinine veri maha tilgub.

Korraks on kõik vaiksed.

Kõige kiiremini reageerib relvaga mees, tõmmates püstoli vöölt minule. Haaran oma kõrvetava käega kinni ta randmest, sundides teda relva maha pillama. Järgmisel hetkel lööb selga sisse terav valu, mis mind pea nõrkemiseni viib. Pööran hingeldades ümber ja jälgin ainiti oma verd sarimõrvari noalt maha jooksmas.

Löön teda jalatallaga põlve, mis valju raksuga teisele poole murdub. Valu röövib kogu ta tähelepanu ja tänu selle õnnestub mul nuga ta pihust enda kätte haarata.

Püstolikuul riivab mu õlga. Mees mu selja taga suudab vaevu teise lasu lasta, kui talle noa rinda löön. Jälgin, kuidas ta liikumatult maha vajub. Heledad silmad käivad eksinult ringi ja jäävad korraga paigale. Ma pole kunagi ühtegi inimest tapnud.

Neetidega kaetud varrukas käsi lukustab mu kõri oma lämmatavasse haardesse. Löön jalaga sisse sarimõrvari katkise põlve. Surun oma jäised käed ümber ta kõri ja teen kõik endast oleneva, et tal õhk otsa saaks.

Jälgin külmavereliselt kahte tupiktänaval lebavat laipa. Mul tuleb välja mõelda usutav lugu.

-----

Selles punktis olen ma suht alla andnud tbh