(Ära) armasta mind

9

Vihma tibutas, kui ma autosse jooksin. Ma ei tahtnud oma kleiti märjaks teha. Carmen poetas mu põsele külma suudluse ja tagurdas sõiduteele. Vaikuses sõitsime Tallinna sadamasse, kus pidi toimuma tema isa mälestamine. Autos oli tunda südamevalu ja pisarate lõhna. Lootsin, et saan natukenegi Carmenile seda kurba päeva kergemaks teha, olles tema jaoks olemas. 

"Tead," alustas Carmen vaikselt, jälgides sõiduteed, "ma rääkisin oma emaga. Tegelikult olen temaga vahepeal väga palju rääkinud. Isa oli nagu müür minu ja ema vahel. Tema surm päästis valla aastaid kogunenud tundeid ja sõnu. Ema vabandas sellepärast, kuidas isa oli meiega alati käitunud ning lubas mulle, et ta ise püüab nüüd rohkem mind ja sind mõista."

Mul oli nii hea meel seda kuulda, kindlasti sai Carmen isa ära saatmisele minna nüüd kergema südamega. 

"See on küll imeline uudis. Kuidas see sind tundma pani?"

Carmen ohkas. "Nagu pool koormast oleks kadunud. Kui muidu pidin ma toime tulema sellega, et ma jäin oma isast ilma ja mu vanemad ei armasta mind sellisena, nagu ma olen, siis nüüd sain ma justkui ühest murest vabaks. Muidugi olen ma veel pahane, et ema ei kaitsenud mind eriti, aga ma püüan teda tasapisi mõista. Võib-olla saame sellest kunagi rohkem rääkida. Praegu tahan ma lasta emal ja endal lihtsalt paraneda."

"Jah, see on mõistlik. Mul on nii hea meel, et sa tunned end natukenegi paremini. See on minu jaoks oluline."

Carmen võttis mu käest ja pigistas seda. Väike naeratus kerkis mu huulile.

Jõudnud sadama lähedale peatas Carmen auto ja ma märkasin tema ema ja osasid inimesi tema taga meid ootamas.

"Kas see on ikka okei, et ma tulen ka?" küsisin murelikult. Ma ei olnud ju Carmeni perekonnaga eriti lähedane ja ma ei tahtnud olla seal nagu võõras, kes kogu tähelepanu endale saab.

"Muidugi, mu ema isegi palus, et ma sind kutsuksin," vastas Carmen rahustavalt ja võttis mul õues käest kinni. Jalutasime Carmeni pereni ja Carmeni ema langes mulle kaela, ise nuuksatades.

"Mul on nii kahju," laususime korraga ja mu süda tegi väikse hüppe. Haarasin temast kõvemini kinni, sest neid sõnu oli nii lohutav kuulda.

Ta lasi minust lahti ja vaatas mind. "Ma loodan, et sa suudad mulle kunagi andestada seda, et ma sind ja Carmenit rohkem ei kaitsnud, Beatrice. Soovin, et saaksin seda ja paljusid muid asju muuta. Palun tea, et sa oled edaspidi pereliige ja ma armastan sind kui oma enda tütart."

Ma proovisin hoida oma pisaraid tagasi, sest tundsin, et täna ei peaks mina olema see, kes pisaraid valab, aga Anna sõnad mõjusid mulle nii lohutavalt. See oli ainus asi, mida ma oma emalt nii väga kuulda oleks tahtnud. Ma lootsin, et see saab kunagi teoks.

Peale seda, kui olin ka teistega mõned viisakused ja oma kahjutunnet jaganud võttis Anna väikese urni, mis oli liiva sees oodanud ja avas selle. 

"Mu kallis abikaasa, kes polnud küll alati täiuslik, ma armastan sind ikka ja alati. Ma tean, et sinu sees oli peidus ka palju armastust, aga sa lihtsalt ei osanud seda õigesti väljendada. Ma tean, et ka sina tunned kahetsust, et oma viimased eluaastad raiskasid sa oma tütrega tülitsemisele. Ma loodan, et kui see on tõsi ja sa sünnid kellegi teise kehas, siis sa saad oma vigu parandada või et sa oled paradiisis ja püüad seal olla parem inimene. Ükskõik, lihtsalt ära tee enam haiget inimestele, kes sind nii väga armastavad."

Ta raputas natuke tuhka urnist välja, mis tuulega merele lendas ja ulatas selle Carmenile.

"Isa," okas Carmen ja nuuksatas. Panin talle toetuseks käe ümber ja ta jätkas natuke kindlama häälega, visates õhku tuhka. "Ma armastan sind. Isegi kui sa tegid mulle haiget, isegi kui sa tegid emale haiget, isegi kui sa tegid Beale haiget. Ma armastan sind. Täpselt nagu ema ütles, ma loodan, et sa saad oma vead heastada ja kasvada teistsuguseks. Sa oled mulle nii kallis."

Nii jätkasid ka ülejäänud pereliikmed ja mina hoidsin Carmenit enda kaisus, lastes tal nutta enda õlale. Loodan, et Toomas kuulis oma naise ja tütre sõnu. Salaja oma peas püüdsin ka mõelda temast midagi head, aga haavad mis ta tekitas olid veel liiga värsked ja valusad. 

Kui olime veel ühe vaikusehetke teinud, et Toomasest mõelda, oli aeg hakata tagasi sõitma. Carmen palus oma emal ja teistel ees minema hakata ja lubas ise varsti järgi tulla. Kui olime kahekesi jäänud, kutsus Carmen mind enda juurde ja kallistas mind kõvasti. Hoidsin teda nii kaua kuni ta ise lahti laskis. 

"Ma armastan sind, Beatrice. Aitähh, et sa olid minu jaoks olemas," tänas ta mind ja silitas mu käeselga. 

"Muidugi," vastasin ja vaatasin talle silma. "Ma teen seda alati ja igavesti."

"Ma tunnen nüüd end natuke paremini. Nagu oleksin saanud isaga heal noodil lõpetada. Loodan, et ka sina saad emaga seda momenti jagada."

 Kui ma Carmeniga ei suhelnud mõjus ema puudus eriti tugevalt. Tahtsin temaga jagada oma südamevalu, et ta saaks mind lohutada ja mulle oma elutarkust jagada. Aga ma kartsin nii väga seda, et ta ei võta mu muret tõsiselt ja palub mul edaspidi poisse vaadata. Mind tegelikult ei huvitanud üldse poisid. Mind huvitas Carmen ja see, et ma saaks temaga kõik korda. Vähemalt see mul õnnestus.

Carmen nägi, kuidas ma jäi mõtesse ja kallistas mind uuesti. "Ma võin sinuga kaasa tulla ja temaga ise rääkida. Las ta näeb, et me oleme kokku loodud."

Carmen öeldu tõi mulle naeratuse suule. Lootsin, et tal on õigus. "Viimane kord ja kui talle ikka miskit ei sobi siis ma lasen sellel kõigel minna."

Mõni päev hiljem jõudsime mu ema kortermaja ette. Olin rääkinud emale, et Carmen oli vahepeal isast ilma jäänud ja et ma koos Carmeniga tahaks talle külla tulla. Mulle tundus, et ta reageeris sellele väga hästi.

"No nii, nüüd on suur hetk. Ma loodan, et ma hakkan talle meeldima," ohkas Carmen närviliselt.

Võtsin ta kätest kinni ja tegin ta suule musi, hoolimata sellest, kas keegi nägi meid või mitte. Mul oli kõrini kartmisest. "Kas sulle sellest ei piisa, et sa mulle meeldid?"

"Muidugi piisab," vastas Carmen naeratades, "aga ma ikka tahaksin, et mu tüdruku ema oleks ka minuga rahul."

Läksime sisse ja ninna lõid imelised toiduaroomid. Ema ilmus köögist, kallistas mind, aga Carmenit kallistades hakkas ta nutma. 

"Beatrice rääkis mulle, mis juhtus. Mul on nii kahju, Carmen," sõnas ema vaikselt, "et sa oma isa kaotasid."

Carmen lõi käega, kuigi ma nägin, kuidas ta nägu muutus kurvemaks. "Ma saan hakkama."

"Olgu, tulge edasi," kogus ema end ja kadus uuesti kööki.

Näitasin Carmenile, kuhu käivad joped ja jalanõud, sest mu ema oli vahepeal kolinud. Lasin tal laua taha istuda, kuni aitasin emal laua ära katta. Tõstsime vaikuses taldrikutele süüa ja jäin ärevalt ootama, mida emal meile öelda oli.

"Tüdrukud," alustas ema siis ja toetas kahvli taldriku äärele, "ma tean, et ma pole kunagi olnud eriti toetav. Ausalt öeldes oli mul raske leppida sellega, et mu ainukest tütart tõmbab tüdrukute poole. Beatrice rääkis mulle sellest nii järsku ja siis tuli välja, et tal on juba tüdruk ja ma tundsin, et ei tunne oma tütart üldse. Carmen, sul oli ka vist raske oma vanemid mõistma panna?"

Carmen noogutas ja sõi oma suu tühjaks. "Jah, isa tõttu pidime me Beaga päris palju läbi elama ja ema ei kaitsenud meid kunagi. See oli väga raske."

Ema vaikis pisut, kogudes mõtteid. "Mul on kahju, et see nii oli. Loodan, et nüüd on asjad paremini. Mitte, et sinu isa surm oleks kuidagi hea olnud, vaid lihtsalt... Ehk saate aru."

Noogutasime Carmeniga ja võtsin sõna: "Muidugi saame ja eks ikka on paremini. Carmeni ema näitab rohkem toetust välja ja see, et sinagi püüad leppida sellega tähendab palju."

"Kuidas te siis üksteist jälle leidsite?" uuris ema meie taaskohtumise kohta, liikudes palju positiivsematele radadele.

"Tead, see on nii naljakas lugu. Emily vedas mind klubisse ja siis me lihtsalt sattusime samal ajal samasse kohta. Carmen tantsis mingi-" alustasin oma lemmiku loo rääkimist, hoides Carmenil laua all käest kinni.

Ma olin õnnelik.