(Ära) armasta mind

2

Pühkisin parasjagu kraanikaussi puhtaks, sest pidin kohviku viieteist minuti pärast sulgema, kui uksekella tilin andis märku kliendi sisenemisest. Ma ei olnud veel kordagi suutnud millestki muust mõelda, kui üleeilsest peost ja Carmenist, keda ma lõpuks üles ei leidnudki. Lapp mu käes jäi pidama, sest justkui tellitult astus ta kohvikusse, ise samal ajal midagi telefonis kirjutades. 

Siis tõstis ta pea ja mul tekkis täielik deja vu tunne, nagu oleksin uuesti sattunud üleeilsesse õhtusse. Tüdruk nägi üleeilsega võrreldes välja väsinud või oli ta siis lihtsalt nii üles löödud, et teda tavalises olekus näha oli harjumatu. Minu ilmet nähes puhkes ta naerma.

"Mulle hakkab tunduma, et sa jälitad mind," sõnasin talle tervituseks, kui ta teise pool letti minu vastu seisma jäi. 

"Võib-olla," kehitas Carmen muiates õlgu. "Võib-olla olen siin lihtsalt sellepärast, et koju kiire õhtusöök võtta."

Mul hakkas kõhus ärevusest keerama. Miks pidi ta mind nii närviliseks muutma? Kõik oli juba ammu meie vahel läbi ja mul ei olnud mingit soovi korrata seda, mis kunagi oli juhtunud. Kõik need sõnad ja teod, mis siiani end mu kuklas meelde tuletasid, mida me enam tagasi võtta ei saanud.

Ma ei teadnud, mida teha. Osa minust oleks tahtnud talle öelda, et ma teeksin talle menüüst kõik pitsad, mida ta soovib, aga see osa, mis oli kõvasti haiget saanud, tahtis teda lükata kaugele eemale. Kohviku uksest välja.

Vaatasin kella seina peal, mis näitas, et kohviku sulgemiseni oli veel jäänud kümme minutit. Tehniliselt võttes oli tal õigus teha tellimus, nii et ma ei saanud niikuinii keelduda. Sellega oli asi otsustatud. 

"Siin on meie pitsadevalik," ulatasin talle menüü. "Kui sa leiad midagi, siis ütle. Ma nii kaua teen midagi kasulikku."

Seni kuni ta valis, sammusin ma leti tagant välja ja lasin akendele rulood ette. Tagasi tulles pesin kraanikaussi jäänud nõud ja panin need kuivama, et mul oleks hiljem vähem tööd, mida lõpetada.

"Okei," tõi Carmen mu tähelepanu endale tagasi. "Ma tahaksin vist seda Americanot, aga ilma oliivideta, kui võimalik."

Tirisin sahtli lahti, kus olid plastikust anumate sees taignapallid. Võtsin ühe enda kätte ja hakkasin seda äärtest ringjaks mudima, tundes endal Carmeni pilku. Et mul aga liiga imelik poleks jälgivate silmade all töötada otsustasin tüdrukule ka midagi õpetada. 

"Tule siia," kutsusin teda. 

Carmen ajas end ettevaatlikult pukitoolilt püsti ja sammus ümber leti minu poolele, kus näitasin talle, mis laua sahtlites peidus oli.

Andsin tallegi uue taignapalli ja näitasin talle, mida sellega alustuseks tegema peab. Siis raputasin taignale ja lauale natuke jahu ja hakkasin seda kätega peale surudes venitama. Carmen kordas kõike väga hästi järgi.

"Seda osa proovi teha väga ettevaatlikult, sest põhi võib kergelt minna katki. Alguses, kui ma ka õppisin, läks mul päris  kaua aega, et see tunnetus kätte saada," selgitasin Carmenile ja just siis tõmbas tüdruk oma põhja kogemata katki.

 "Pole üldse hullu," julgustasin teda, "proovime minu oma peal."

Minu taignapõhi oli juba peaaegu valmis venitatud. Tõmbasin tüdruku tema pihast enda ette ja võtsin ta kätest kinni, et neid suunata tegema õrnalt õigeid liigutusi. Iga mu keharakk oli pingul olles talle nii lähedal.

Kui põhi valmis sai, näitasin talle ette, millised koostisosad tema valitud Americanole lähevad ja lasin tal pitsa ära katta. Viskasin selle ise kiirelt ahju, sest nagu taignaga peab ka pitsalabidaga enne harjutama, aga ma ei tahtnud siin ruumis enam kauem istuda. 

Pesin käed kraanikausis puhtaks ja kiitsin Carmenit: " Väga tubli olid!"

Carmen naeratas häbelikult ja hiilis aeglaselt tagasi oma kohale. Hakkasin meist järele jäänud segadust taas koristama. Märkamatult oli juba möödunud nelikümmend viis minutit sellest hetkest, kui Carmen sisse astus. 

"Kuidas sa siis siia tegelikult sattusid," uurisin uudishimulikult. "Ma ei taha nagu uskuda, et see oli lihtsalt juhus, et sa just nüüd selle koha kogemata leidsid."

Carmen viivitas vastamisega. "No tegelikult tegin ma netis uurimistööd."

"Väga kaval lüke ja kust sa siis selle informatsiooni leidsid?"

"Nüüd sa küsid juba liiga palju küsimusi," vastas Carmen salakavalalt.

Olin muidugi meelitatud sellest mõttest, et Carmen minu vastu huvi üles näitas ja kohale ilmus, aga see pani mind mõtlema Carmeni eesmärgile. Ta ei oleks otsinud infot ja tulnud siia lihtsalt igavusest. Sellel pidi olema mingi põhjus ja ma aimasin, et see oli seotud tema tunnetega minu vastu. Aga ma ei tahtnud rääkida tunnetest, sest tema oli minu omadele jalaga andnud ja siis peale sülitanud.

Kui pitsa sai valmis, panin selle karpi ja ulatasin üle leti tüdrukule. Võtsin eest põlle ja sulgesin ahju ning tuled, jättes meid ruumi pimedusse. Läbi ruloode paistis ainult nõrk päikesevalgus. Carmen ilmus minu kõrvale ja vaatas mulle otsa, ise sügavalt sisse hingates, justkui kogudes julgust.

Minu üllatuseks võttis ta mu käest kinni ja astus mulle lähemale. Mul oli tunne, justkui läheksin pooleks. Üks pool minust tahtis põgeneda, teine pool vastata Carmeni lähedusele. Olin alla andmas teisele poolele...

Kuid siis helises mu telefon, tõmmates mu reaalsusesse tagasi. Vastu tahtmist tirisin pilgu Carmenilt ja lasin ta käe lahti. Võtsin taskust telefoni, mille ekraanil nägin Emily nime. Vajutasin kõne kinni, aga see hakkas kohe uuesti helisema. 

"Jah?" sõnasin telefoni järsult ja jälgisin sama aeg Carmenit, juhuks kui ta peaks jälle põgenema. Aga Emily tõmbas kogu mu tähelepanu kohe endale.

"Beatrice, kas sa kuuled mind," küsis Emily nuuksudes. "Meil oli Oliveriga väga suur tüli ja ma ei taha praegu koju minna. Kas sul on aega minuga kokku saada? Ma tean, et sul just lõppes töö, aga ma ei taha olla üksi."

"Kus sa oled?" küsisin murelikult.

Carmeni näol oli segaduses ilme, kui ta üritas aru saada, milles asi on. Panin Emily kõvahääldile.

"Ma jalutan praegu kodu lähedal pargis. Oliver tegi oma sõnadega mulle väga haiget. Ma räägin sulle täpsemalt, kui sa kohale jõuad, " seletas Emily nukralt.

"Okei," vastasin, "ma olen Carmeniga, nii et ma jõuan üsna varsti. Oota mind siis ära, eks?"

"Oi," kuulsin Emily ütlemas ja telefoni tekkis vaikus. "Kas ma segasin teid?

Vahetasime Carmeniga pilke ja vägisi ilmus suule naeratus. Otsustasin detailid seekord siiski enda teada jätta. "Ei, Emily, Carmen tuli ainult pitsat ostma."