(Ära) armasta mind

1

Oli soe juulikuu öö, mina ja mu parim sõbranna Emily seisime Venuse järjekorras, ümbritsetud purjus tüdrukute kilgetest ja poiste vaiksest jutusosinast.

"Mida kõike ma ei teeks, et olla praegu kodus, kus on pehme diivan ja Netflix," ohkasin unelevalt.

Emily võttis mu käest kinni, justkui kartes, et hakkan kohe ära jooksma. "Ära mitte mõtlegi, ma nägin su meigiga nii palju vaeva. Pealegi täna oli minu kord valida."

"Jah, ma tean," rahustasin ta maha, kuigi hakkasin seda ideed vaikselt vihkama. Meil oli Emilyga selline diil, et vähemalt kord iga kahe nädala tagant saame me kokku. Kordamööda võisime valida välja tegevuse ja Emilyle meeldis mind mu mugavustsoonist välja kiskuda.

Lõpuks oli meie kord näidata turvadele id-kaarte ja meid lasti uksest sisse.

 Kuna jopesid meil polnud suundusime otse ruumi, mis kiiresti inimestest täitus. Osad neist juba tantsisid, kadunud maailma, kus olid vaid värvilised tuled ja muusika. Püüdsin Emilyt järgi tirides ilma küünarnukke ribidesse saamata jõuda baarileti äärde, kus saime istuda pukkidele. Selleks, et need tunnid, mis ma siin veetsin, üle elada oli mul vaja veel alkoholi. 

"Palun üks Jäine Jõhvikas," sõnasin leti taga tegutsevale baaridaamile. Pöördusin tagasi Emily poole, kes minu kõrval kergelt muusikaga kaasa õõtsus. "Mis sa tahad? Ma teen sulle välja."

"Ma tahan tantsida," vastas tüdruk.

"Kahjuks ma seda menüüs ei näe," norisin, mille peale Emily mulle lolli nägu tegi ja tantsima läks.

Klaasi hääl kutsus mu tähelepanu temalt eemale ja võtsin joogist lonksu. Pöörasin pilgu paremale, kus asusid mustad diivanid.  Kõhust käis justkui jutt läbi, kui mulle jäi silma tuttav blondijuukseline tüdruk. Ma niigi ei tahtnud siin olla ja nüüd siis veel see? 

Pöörasin end baaridaami poole tagasi ja üritasin mitte välja teha oma südame pekslemisest, mis tuletas meelde tema kohalolekut. Ta oli nii lähedal, pea toetumas mingi poisi õlale. Poisi käsi ümber tema piha, kus oli kunagi minu käsigi puhanud. Läbi oma paaniliselt liikuvate mõtete tundsin puudutust oma õlal. Kogu mu keha kangestus, sest kartsin, et see on tema. Mida ma talle ütlen?

Emilyt nähes lasin kergendusest ohke välja. Kui ma diivanile kiire pilgu viskasin, ei näinud ma seal enam kedagi istumas. Ma ei tohtinud enam juua, sest olin kindel, et see oli mu mõistusele hakanud ja kujutasin teda vaid ette.

"Ma lähen vetsu, kas tuled ka?" uuris sõbranna mult, karjudes mulle kõrva. Ehk teeks see tõesti head, kui saan end natuke värskendada. 

Kui me wc uksest sisse astusime, sain ma aru, et mu mõistus oli siiski õigel kohal, sest seal ta jälle oli. Istumas aknalaua äärel, näpud kiirelt üle telefoniekraani käimas. Lootsin, et ta on sellesse süvenenud kuni ma peale Emilyt wc-s ära käin ja püüdsin endale mitte tähelepanu tõmmata. 

Ma ei jõudnud oma silmi piisavalt kiiresti liigutada, kui ta oma pea tõstis. Tema ilme järgi oli aru saada, et ta tundis mu ära. Olles nüüd täiesti valges ruumis, nägin ma teda päriselt. Nägin seda, et tema juuksed olid vahepeal palju pikemaks kasvanud. Ka juuksevärvist, mis kunagi oli olnud kartulipruun, oli nüüdseks saanud blond. Tema kätele olid tekkinud mitmeid väikseid tätoveeringuid. Kehale liibuva elektrisinise kleidi alt paistsid mustades sukkades peenikesed jalad, mis lõppesid pika kontsaga kingades.

Olin tervalt teadlik sellest, et me kumbki ei olnud avanud suud, aga tema nägemine tekitas minus ärevust, nii et ma püüdsin olla vait. Kaua ma aga vastu ei pidanud.

"Sa olid kellegagi koos," ütlesin justkui süüdistavalt, kuigi ma ei tahtnud üldse, et see nii kõlaks. Muidugi pidin ma esimese lausega juba endal margi täis tegema. 

Enne, kui ta sai midagi vastata, klõpsatas wc lukk ja Emily tuli välja. Ta jäi meid mõlemaid lustakalt vaatama ja küsis: "Kas mul on luulud või te teate üksteist?" 

Kuni mina mõtlesin välja, kuidas olukorda selgitada, ilmus Emily silmadesse äratundmis helk. 

"Ei ole," ohkas ta kõva häälega, nägu varjutamas pahameel, "sina oledki see, kes mu sõbranna südame murdis. Mis su nimi oligi?"

"Ma ei nimetaks seda just nii-" püüdsin enda mainet veel päästa, kuid Emily tõstis oma käe püsti.

"Sa oled Carmen! See on küll nüüd huvitav kokkusattumus," ütles ta mõtlikult, pilku Carmenilt tõstmata. "Ma ütleks, et Beatrice, ära raiska oma aega. Aga ma ei taha oma nina sellesse toppida, nii et ma praegu lähen. Leiate mind baarileti ääres shote võtmas."

Emily lahkudes jäi ruumis väga vaikseks. Tundsin end nii halvasti sellepärast, kuidas Emily oli Carmeniga käitunud, aga samas oli tal õigus. Carmen tõesti tegi mulle haiget.

"Vabandust sellepärast," ütlesin ettevaatlikult ja näitasin pöidlaga ukse suunas. "Ma ei tea, mis talle sisse-"

Ma ei jõudnudki oma lauset lõpetada, sest Carmen tuli järsku mulle nii lähedale, et tundsin tema hingeõhku oma suul. Justkui oleksin Emily sõnad juba unustanud,  panin oma käed ümber tüdruku piha ja tõmbasin teda veel lähemale. Kogu mu ettevaatlikus oli kadunud, kui ta oma pöidlaga mu huuli silitas. Sellega olin üleni ümber sõrme keeratud. Kummardasin, et teda lõpuks suudelda, tundes tuttavalt uimastavat lõhna tema nahal.

Wc uks läks paugatusega lahti ja tõmbas mind transist välja. Carmen eemaldus minust nagu oleks elektrit saanud ja jooksis vetsust välja hetk enne, kui sisse vooris nelja liikmeline kamp tüdrukuid, kes olid nii purjus, et kui oleksid teokiirusest kiiremini liikunud, siis oleksid üksteisele selga vajunud.

Kui ma lõpuks tagasi jõudsin, leidsin Emily baarileti äärest istumas, aga Carmenit ei olnud kuskil näha. Tõendid sellest, et ta üldse siin olnud oli, segunesid alkoholiga ja varsti olin ma kindel, et kujutasin seda kõike endale ette.