(Ära) armasta mind

7

Pikad ja soojad suvepäevad asendusid lühikeste ja vihmastega. Püüdsin end tegevuses hoida tööga, võttes iga lisapäeva vastu, sest muidu jäingi ootama Carmenilt sõnumit. Senini oli ta kõiki minu omasid ignoreerinud. 

Peale seda, kui Anna meile ütles, et Toomasel on vähk jäi see osa minu elust, mis oli Carmeniga seotud, justkui seisma. Kõik mis meie vahel oli olnud ja miks me üldse tema vanemate juurde läksime muutus nii tähtsusetuks. Kogu see valu mu sees, mida tundsin, tundus nii tühine selle kõrvalt, mida võis tunda Carmen ja tema pere. Hakkasin mõtlema, et mina olen süüdi, et Carmen endast välja läks ja soovis oma isale surma, ise teadmata, et see soov oli juba ka täitunud. 

Küsisin talt sõnumite kaudu selle kohta, kuidas ta isa end tundis. Lootsin, et see teeb Carmenit rõõmsamaks, et ma ei lase endal muutuda ebainimlikuks selle tõttu, kuidas Toomas oli mind kohelnud. Tegelikult võttis see minult nii palju, et mitte sellele mõelda. Mulle ei hakka see inimene kunagi meeldima, aga see ei tähendanud, et mul poleks kahju Carmenist ja tema emast.

Ma ei osanud sõnumites kasutada õigeid sõnu, millega Carmenit lohutada, sest minu isa oli veel elus. Ma ei teadnud, mis tunne on kaotada oma ema või isa. Inimene, kes sind üles kasvatas. Kellega sa õppisid kõike esimest korda tegema.

 Mõned korrad ilmusin tema kortermaja ette ja olin nii lähedal tema korterinumbri vajutamisele, aga mõtlesin siis ümber. Oli ka kordi, kui ma tulin ja helistasin, aga keegi ei vastanud. Selle kõige tõttu muutusid mälestused Carmenist justkui väljamõeldisteks. Nagu polekski Carmenit olemas olnud. Sama järsku nagu ta oli ilmunud oli ta jälle läinud, jättes mind unistama päevast, kui ta tuleb minu juurde tagasi. Aga iga mööduva päevaga murdus sellest unistusest tükike, kuni sellest oli alles vaid puru. Ja see tegi nii palju haiget, sest ma arvasin, et seekord on asjad teistmoodi.

Terve see aeg püüdsin end tööga ja Emilyga tegevuses hoida, sest kui ma jäin oma mõtetega üksi ja mul ei olnud midagi teha, hakkasid need mõtted mind seest sööma. Ma hakkasin end vihkama selle eest, et ma ei olnud ettevaatlikum ja ei hoidnud rohkem eemale. Et ma sukeldusin pea ees tundmatusse vette, lootes, et seekord ma ei upu. 

Ühel oktoobrikuu päeval aga täitus mu unistus ja ta tuligi tagasi. Aga see ei olnud nii, nagu mina sellest unistanud olin. Ta ilmus kohvikusse ja ütles mulle, et ta isa suri mõned päevad tagasi. Ta nägi välja nii... elutu. Ma ei suutnud muud teha kui kallistada teda, aga ta ei kallistanud mind vastu. Ma küsisin talt, miks ta mu sõnumitele ega kõnedele ei vastanud. Ma ei mõelnud seda nii nagu tema sellest aru sai. 

"Kuidas sa võid sellist asja üldse küsida, kui ma just kaotasin oma isa?" küsis ta mult hämmelduse ja vihaga, pisarad silmades läikimas, mõned blondid kiharad suure hooga niigi sassis hobusesabast välja takerdumas. 

"Ma-" hakkasin kokutama, "ma lihtsalt muretsesin su pärast. Sa oleksid võinud ju mõne sõnagagi vastata, kuidas sul läheb, et ma ei peaks mõtlema igasuguseid jubedaid mõtteid."

Carmen mühatas, nagu talle ei läheks korda see, et ma temast hoolin. "Mul ei olnud jaksu ega aega, et sinuga kirjutada, Beatrice. Ma teadsin, et mu isa on suremas, nii et ma pühendasin kogu oma energia ja aja talle, et ta ei tunneks end halvasti. See oli vähim, mida ma teha oleks saanud."

"Olgu, ma saan sellest aru," vastasin mõistvalt, kuigi olin ikka natuke solvunud. "Aga ära seda enam kunagi uuesti tee, Carmen. Ma armastan sind ja tahan olla sulle toeks!"

"Ma tulingi siia, et öelda sulle, et ma ei saa seda edasi teha. Sinuga koos olles tunnen ma, et ei austa oma isa. Nüüd veel eriti, kui ta on läinud," vastas Carmen ja raputas kahetsusega pead. 

Seisin seal ja vaatasin teda, olles täielikult šokis. "Nii et sa lükkad mu jälle eemale oma vanemate pärast? Ja mina arvasin, et sa oled muutunud!"

"Beatrice," ohkas Carmen meeleheitlikult, "ma ei oska neid asju ette näha, saad aru? Ma ei teadnud, et mu isa sureb. Mul on vaja aega, et sellest kõigest üle saada."

"Ma saan aru, aga sa murrad jälle mu südame. Just siis kui meil hakkas hästi minema. Ma ju usaldasin sind," hüüdsin talle meeleheitlikult, tundes kuidas süda kurgus taob. 

"Mul on nii kahju, aga praegu pole meie aeg." 

Tahtsin öelda veel nii palju, aga ma sulgesin oma suu. Ma ei tahtnud Carmenile kinkida veel mitte ühtki sõna ega lauset, mitte ühtegi tunnet ega mõtet. Siis oleksin ma andnud endast liiga palju. Ja selle kõigega oli tal nii lihtne mu südant katki teha. Just nagu praegu. 

"Olgu," vastasin alla andes ja pöörasin talle selja. Kõndisin leti taha, kus hakkasin tomateid taas lõikama. Üritasin keskenduda ainult sellele tegevusele, et ma ei ei näeks ega kuuleks muud.

"Beatrice? Palun kuula mind," tungis Carmeni hääl sellest läbi, aga ma ei teinud sellest välja. Ma olin täiesti tuimaks muutunud, tahtmata enam teda näha või tunda.

"Palun mine ära," vastasin rahulikult, aga ei vaadanud tema poolegi. Carmen kõndis ümber leti minu poolele ja puudutas mu kätt, mille ma kiiresti eemale tõmbasin. Selle tõttu lõikasin endale noaga valusalt sõrme, millest hakkas kohe verd jooksma.

 Carmen püüdis mind sõrme lappimisega aidata, aga ma tõmbusin temast eemale. Ma ei tahtnud, et ta mind puudutaks ega lohutaks. Selle asemel palusin tal uuesti minema minna, aga ta justkui ei kuulnudki mind. 

"Mine ära," karjusin juba kõvema häälega ja ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. "Mine lihtsalt ära! Ma ei taha sind enam kunagi näha!"

"Bea-" püüdis Carmen midagi öelda, kuid ta hääl murdus. Kui ma tema poole vaatasin nägin ta  silmades pisaraid. Ta silus oma juuksed kõrva taha, haaras oma koti ning astus siis uksest välja. 

Nii kui ma tema siluetti enam ei näinud, libistasin end mööda lauasahtleid põrandale istuma ja toetasin pea oma põlvedele. Sõrm valutas, aga süda valutas palju rohkem. See oli isegi hullem kui eelmine kord, kui ta mind samamoodi reetis. Miks ma küll teda jälle usaldama hakkasin? See pidi olema lihtsalt ühekordne suveromantika, mis pidi kestma mõni nädal.

Väriseva käega kompasin laualt telefoni ja saatsin Emilyle sõnumi. "Kas sa saad rääkida?"

Ma lootsin, et Emilyl on mulle mõni minut oma päevast laenata, aga kui mu telefon surises ja ma seda vaatasin, siis pidin pettuma. "Sorri, me oleme praegu Oliveriga tema vanemate juures. Ta isal on täna sünnipäev, mäletad? Ma helistan sulle mõne tunni pärast, kui sa veel rääkida tahad."

Ta justkui aimas, et asi puudutas Carmenit. Hakkasin mõtlema, kas mul oli üldse mõtet talle rääkida. Ma ei tahtnud, et ta ütleks mulle: "Ma ju ütlesin."

Ohkasin raskelt ja pisarad hakkasid mu põskedelt alla voolama, kõditades mu kaela. Lõin end vastu pead ja põrandat. Mul ei olnudki kedagi kellega sellest rääkida. Mul olid ainult Emily ja ema, üks neist hõivatud ja teine ei mõistnud mu valu, vaid oleks selle niikuinii minu vastu pööranud, nii et see oleks mulle ainult rohkem haiget teinud. 

Ma olin üksi.