(Ära) armasta mind

4

Möödus paar päeva ja siis juba nädal sellest, kui ma Carmenit nägin. Ta kirjutas mulle alguses kaks päeva, küsides, mis ma teen ja kuidas mul ja Emilyl läheb. Siis ta aga ei kirjutanud enam, saades aru, et ma ignoreerin teda. 

Sellel õhtul, kui Carmen minu juurest ära läks ja tema lähedust ei olnud tunda, hakkasin ma jälle analüüsima. Mõtlema sellele, mis meie mõlema pere sellest arvaks, kui Carmenist ja minust saaks paar. Mida terve maailm arvaks sellest? Kuidas ma saaksin käia temaga käest kinni, kui paljud inimesed vihkavad meiesuguseid? Kuidas ma saaksin sellega leppida, kui Carmen tahab väljaspool seinu mängida sõpru, sest kardab teiste arvamust?

See oligi peamine põhjus, miks Carmen mind maha jättis. Ma olin suutnud seda teemat siiani vältida, aga nüüd kui mu tunded olid hakanud suurenema, suurenesid ka mu hirmud. Ma olin kindel, et kui meie suhe läheks veel tõsisemaks, lükkaks Carmen jälle mind eemale. Aga ma ei tahtnud end enam tema pärast varjata.

Soovisin kogu südamest, et Carmen mõtleks samamoodi, sest see lahendaks meie probleemid, aga ma ei tahtnud teda takka kiirustada. Samas ei tahtnud ma igavesti oodata, et midagi muutuks. Mõtted liikusid Emilyle, kes üritas mind kõige selle eest kaitsta. Kas ma mõtlesin jälle liialt oma südamega ja Emily sai aru, et see ei vii kuskile?

Sulgesin just pitsakohviku ukse, kui telefon mu käes hakkas vibreerima ja näitas Emily nime. Lootsin, et ta ei helista jälle nuttes. Sõnumitest olin aru saanud, et nad  Karliga rääkisid asjad selgeks. Karl lubas end parandada ja seada Emily alati esimeseks. Paratamatult mõtlesin sellele, kuidas oleks minu ja Carmeni lugu kolm aastat tagasi edasi läinud, kui Carmen oleks teinud sama.

"Tsau," kuulsin Emily rõõmsat häält ja ma sain rahulikumalt hingata. "Mis sa teed?"

"Ma lõpetasin just töö juures, nüüd liigun koju. Mis ise?"

"Tule minu juurde. Teeme väikse lauamängu õhtu," pakkus Emily. "Ma ostsin liiga palju snäkke ja jooke, nii et mul on nende hävitamisel abi vaja."

Ohkasin. "Mul on ju töö homme. Ma olen nüüd kolm päeva järjest, mäletad?"

"Ja millal see sind takistanud on," püüdis Emily seebitada. "Ma ostsin sulle energiajooki ka, sest ma olen ju nii hea sõbranna, nii et vea oma pepu kohale."

"Miks sul järsku nii väga mind sinna vaja," imestasin. "Kas Oliver ei lõbusta sind?"

"Ma igatsen sind, sellepärast. Ma varsti unustan ära, milline sa välja näed."

Emilyl oli oskus mind ümber veenda ja ma hakkasingi mõtlema, et see oleks hea võimalus Carmenilt mõtteid eemale saada. See, mis vahepeal toimus, oligi rumal.

Jõudsin just Emily korteruksest sisse astuda, kui tüdruk mulle vastu tormas ja mind kallistusse haaras.

"Lõpuks jõudsid. Meil on külalisi ka," teavitas ta mind, samal ajal mu seljakotti kööki tassides. Juba oli ta mu kotis kolamas, sest köögist kostis elevil kiljatus. "Sa võtsid mu lemmikuid m&m'se!"

Mis külalisi? End mentaalselt valmis seades sammusin koridorist elutuppa, et end külalistele tutvusta, kuid mul polnudki vaja seda teha, sest külaliseks oli kõigest Carmen.

"Tsau," tervitas ta mind ettevaatlikult ja võttis loksu oma siidripurgist. Tal oli seljas must pitsist pluuse, millel oli sügav dekoltee. Püüdsin seda mitte jõllitama jääda, sest ma pidin ju olema pahane.

"Mis toimub?" küsisin pahuralt ja võtsin vastu siidri, mille Emily mulle ulatas. "Kutsusitegi mu siia mingi tagamõttega?"

"Ei," raputas Emily pead, "lihtsalt mõtlesin, et teeme ühe naisteka, sest Karl on täna kauem tööl. Sul pole selle vastu midagi, et Carmen siin on, ega ju?"

"Ma ei ole ausalt öeldes eriti vaimustuses praegu. Kas ma saaksin sinuga eraldi rääkida?" küsisin sõbrannalt, kes tuli minuga kööki. "Sulle ei pidanud ju Carmen isegi meeldima ja nüüd teete te mu selja taga oma plaane?"

"Ole nüüd, Bea. See pole üldse nii. Ma tahtsin vaid näidata sulle, et ükskõik, mis sa otsustad, ma olen sinu poolt," lubas Emily mulle siiralt. "Carmen viis mind kurssi, mis vahepeal toimunud on ja tundus, et tal on siiralt kahju."

Kõndisin pahaselt tagasi elutuppa ja jäin Carmenit põrnitsema. "Oli sul vaja Emily ka meie probleemidesse segada?"

"Ma tahan vaid asja parandada ja lootsin, et Emily saab mind sellega aidata. Ma ei taha, et sa mind eemale lükkad," vastas Carmen nukralt.

"Nüüd tead, mida ma tundsin, kui sina seda tegid. Sa jätsid mu maha, sest su ema arvamus oli sulle olulisem ja nüüd tahad näidelda nagu seda poleks kunagi juhtunud," vastasin tuliselt.

 "Anna mulle andeks! Ma ei tahtnud sulle haiget teha, Beatrice. Ma olin siis noor ja ma kartsin."

"Jah, kartsid oma vanemaid rohkem kui minu kaotamist. Tore teada," sülitasin kibedalt. 

 Miks pidi Carmen mu ellu tagasi tulema ja vanad haavad lõhki rebima? Kas ta polnud mulle juba piisavalt haiget teinud? 

Carmen tõusis diivanilt ja tuli minu ette seisma, puudutades õrnalt mu kätt. "Mul on päriselt ka kahju ja ma tahan seda heastada."

Raputasin pead ja pöörasin talle selja, et pühkida ära pisarad, mis olid mu silmadesse kogunenud. Vajasin hetke, et maha rahuneda. Soovisin, et kui ma tagasi pööran on Carmen kadunud ja mina ärkan sellest halvast unenäost. Ma ei tahtnud tema kurbi kutsikasilmi näha, sest need meenutasid mulle päeva, kui ta mu maha jättis.

Kõndisin kööki ja istusin aknalauale. Carmen oli jäänud minust maha. Nüüd, kui ma hakkasin vaikselt rahunema, tundsin piinlikust, et olin temaga oma sõbranna juuresolekul vaidlema hakanud. Ma ei tahaks olla kolmandaks rattaks samal ajal kui nemad Karliga tülitsevad. 

"Ma arvan, et ma lähen koju," laususin pettunult ja vahtisin aknast välja. "Sorri, ma ei tahtnud üldse, et see õhtu nii läheks."

Emily noogutas mõistvalt ja tuli mind kallistama. Siis hoides mind õlgadest vaatas ta mulle otsa ja ütles: "Sa tead, et ma ei tahtnud sulle kuidagi haiget teha. Ma ainult tahan, et asjad paraneksid ja arvasin, et teie kohtumine aitaks sellele kaasa. Ma luban, et ei tee enam midagi sellist ilma sinuga läbi rääkimata."

Noogutasin, tundes end natuke paremini. Ma ei tahtnud olla Emily peale pahane ja kuni ta sai aru, et see oli minu piiridest üle astumine siis võisin talle andestada.

Värske õhu kätte jõudes hakkasin ma südamest nutma. Ainus mida ma tahtsin tänasest oli see, et ma saaksin oma parima sõbrannaga koos aega veeta ja kogu eelneva ära unustada. Selle asemel aga kistakse mu haavad jälle lahti. Uks minu taga avanes ja keegi astus välja, mille peale ma vaikseks jäin.

"Ma arvasin, et sa oled juba ära läinud," kuulsin Carmeni üllatunud häält oma selja taga. "Kui sa tahad, siis ma võin su ära visata... Kui ei taha, siis see on ka okei."

Ma ei tahtnud oma suud avada, kartes, et siis hakkaks ma uuesti nutma. Selle asemel noogutasin vaid pead.

Carmen astus mulle lähemale ja pani oma käe ettevaatlikult minu käele. "Beatrice, kui ma oleksin teadnud, et see sulle nii mõjub, siis ma ei oleks tulnud. Ma luban, et ma hoian nüüd eemale. Ma viin sind siis vähemalt koju, et mingid imelikud onud sind tülitama ei hakkaks."

Ma ei suutnud turtatust tagasi hoida ja see pääses üle mu huulte. Korraks hakkasime mõlemad Carmeniga naerma. Mida kõike ma ei teeks, et me saaksime alati sellised olla. Aga mul oli tunne, et seda ei juhtu kunagi.