Kõndisin täiesti üksi, linns mida ma ei tunne, sõidsime siit linnast mööda ning mõtlesime korraks seda külastada.
Sõbrad suundusid metsa jalutama kuid ma ei tahtnud.
Kõnnin keset teed ja tunnen kui üksika ma olen siin maailmas, mul on külm ning ma võbisen üle keha, olin teinud
väga lolli vea, tulin autost välja lühikeste pükste ja topi väel. Unustasin isegi pusa autosse. Külm, niikülm on
kõndisin jub päris pikkalt, kaalusin juba tagasi auto juurde minna kuid siis kuulsin põrgatamist (brõm,brõm).
Keegi põrgatas palli, kõndisin sinna poole kust see hääl kostis. Kiirendasin oma sammu, ja iga mu uue sammuga
muutusin üha uusishimulikumaks kes ikka mängib nii vara sellises kohas?
Ja kui lõpiks jõudsin korvpalli platsile nägin kahte poissi nag mängisid üksühele, nad naersid nägin nende
nägudest, et nad nautisid oma mängu. Minus tekkis kohe tahtmine nendega mängida nig võtsin julguse kokku ja
hõikasin neile:
„hey poisid olen Lilit kas ma võiks teiega mängida natuke korvpalli?“ poisid tulid mulle lähemale ning üks hõikas mulle vastu:
„hey muidugi tule, ma olen Martin ja tema on Rob“
Martin viipas käega taha poole kus seisis teine noormees, ja siis tuli ka Rob lähemale, nad mõlemad olid väga kenad kuid Martin vaatas mind kuidagi imelikult nagu tahaks mind ära süüa, ta tundus väga julge just sellne noormes kes muidu meeldiks.
Olin kuidagi jäänud mõttese ja ei pannud tähele kui Rob viskas palli minupoole, vise oli täpne ja väga kiire ja kuna ma ei pannud tähele kui ta viskas palli mulle, see ehmatas mind pisut. Õige viivuks juba kartsin, et ei suudagi seda kinni püüda kuid kuna olen enne tegelenud korvpalliga sain ideaalselt sellega hakkama.
Ja mul tuli ideaalne mõte kuidas poisse tänada mulle võimaluse andmise eest, põrgatasin paar koda palli ja kuna olin juba kolmepunkti joone taga siis pöörasin näoga korvi poole korra, mõõtsin pisut maad, appi kui ammu ma pole mänginud loodan, et see õnnestub.
Olin pisut närvis juba kuid siiski vaatasin uuesti poiste poole, naeratasin ja viskasin palli selja taha, vaatan ikka poiste poole kuid kui nende silmad muutuvad suureks ning nad hakkavad plaksutama müistin, et mul vedas.
Tunnen kuids mu veri keema läheb, ma tahan mängida. Kui üks vise tekkitab minus juba sellise tunde mida ma siis mängu ajal tunda võin? Mu mõtted keelresid ainult mängu üle, tahan mängida. Jooksin palli juurde astusin pisut kaugemale ning viskasin jälle, see tunne on nii suurepärane, jälle kasitleda palli nii nagu vanasti. Ja siis tuli mul meelde, et pooisid vaatavad mind, olin neilt ära võtnud palli.
Pöörasin näoga nende poole ja naeratasin õrnalt ma ei suutnud oma hea meelt varjataning jagasin seda ka nendega, viskasin palli Martini kätte. „ vabandust, ma läksin pisut hoogu ma armastan korvpalli “
„oi Lilit kas sa käid kossu trennis? Sul tuleb vägahästi välja, su esimene vise oli seljataha ning see oli puhas sops, sa oled väga tubli “
Heheheh hakkasin naerma ja veel narsin nii
kõvasti ma ei tajunud ära, et olen nii kõasti narma puhkenud, „ei, ei ma ei käi kossutrennis, kunagikäisin kui ma noorem olin, mu oskused on siiani säilinud. Olen väga õnnelik kui saan mängida kuid pidin lõpetama trennis käimise. Aga aitab mu muredest äkki me mängime, ma olen nõus kõigega aga teie poisid olge valmis kaotama.“
Ja nüüd puhkesid nemad naerma kuid see naer oli vaiksem „olgu mängime näiteks viiteminni, selles oleme me parimad, olen kindel, et sa ei tee meile pähe vaata, et hiljem ei jookese nuttes väljakult minema“ Martini sõnad tegid mulle nalja.
Vaatasin korra Robi poole kuid ta pööras koheselt pilgu minema, huvitav tal viga on? Kas ma ei meeldi talle või ma mõjun lihtsalt nii? Oli nüüd pisut turris.
Vaatasin jälle Martini poole, ta põrgatas palli kuidagi väga innulkaslt näha on, et ta tunneb sellest mõnu kuid siis jäi ta seisma ning viis oma pilgu pallilt minule. „Lilit kuule kui ma võidan sind kas ma saan midagi selle eest?“
„sa ei võida mind Martin, ma usun endasse. Olen päris hea selles, õigemini olin kuid kui sa võidas siis sa saad ühe soovi ja kui ma võidan mis ma saan?“
„ sa saad ka ühe soovi, ei sa saad kask soovi sest Rob ju mängib kaa.“
Ja kui reeglid olid selgeks räägitud, me mängisime panuste peale see tähendas, et ma ei tohi kaotada mul on siis pärast seda mängu kaks soovi, mida küll soovida?
Esimesena viskas Martin vabaviske joonetagant ja see läks sisse, Rob plaksutas ning läks järmisena vavaviske joone taha ning kui Martin viskas palli talle, viskas Rob järsul ja üli terava viske, pall läks korvi. Ja siis jõudis mulle kohale nad mängivad minu vastu, see oligi nende plaan. Ja mu ainus võimalus oli vastu pidasa sellele jamale.
Ka mina sain sisse vaba viske ja nii me visaksime juba kolmandat ringi kui mu telefon hakkas helisema ja ma pidin mägu ootele panema. Karjusin poistele „timeout poisid ma pean telefonile vastama.“ Kas tõesti olin ma nii kaua mänginud kudi pole midagi teha. Võtsin mobla vastu, need olid mu sõbrad kellega ma siia tulin.
„ hey Lilit kuule me kõnnime juba auto juurde, hakka ka tagsi tulema me tahame edasi sõita ei viitsi siin kolkas eriti kükkitada, siin pole isegi poodi me juba küsisime nii, et tule siis kiiresti“
„olgu ma saan aru, oodake siis ma püüan kiiresti teha aga kui jõuate enne mind autosse leidke endale pisut tegevust olin nata kugemal. Ja ärge muretsege ma teen kiiresti.“ Lõpetasin kõne ja pistsin oma mobiili taskusse.
„vabandage poisid pean minema, mu tuttavad ootavad mind juba mul on väga kahju, et ma mängu lõpuni teiega ei mängi kuid tänan teid suurepärase mängu eest.“
Lõpetasin oma lause ning kõndisin otse joones Martini juurde, et temaga hüvasti jätta, ma kallistasin teda ning kinkinsin talle põgusa põse musi.
„tänan mängu eest Martin“ lasin ta lahi ning pöörasin Robi pole tahtsin teda tänada kuid Martin võttis mu käest kinni ja tõmbas mu oma embustesse. „kas sa tõesti arvad, et lasen sul ära minna“
Korraks ta ehmatas mind kuid lootsin, et ta teeb lihtsalt nalja kuid kui vaatasin Robile paluvalt otsa sain aru, et nüüd juhtub midagi kohutavat. Tõmbasin end vabaks ja hakkasin jooksme kuid siis tundsin kuid keegi haaras mind käest kinni.
Kuna olen väga emotsionaale reageerisin väga valesti ja see mängis talle kasuks. Ma pöörasin kiiresti ümber jakarjusin: „lase mind kohe lahti või muidu.....“ mu lause jäi poolikuks sest kaotasin kõnevõime. Martin haaras mind sülle ja pööras kolmsada kuuskümend graadi ringi ning paari tema sammuga olime kossuplatsi juuresoleva maja juurde. Ning pani mu maha ning jäi mind vaatama.
Ta näoilme oli kuidagi hirmutav, ta jälgis mind jälle nende samade näljaset silmadega. Ja siis ta lükkas mind päris kõvasti ja ma tundsin kuidas mu selg kragises selle lükketagajärjel, mu selg kohtus majaseinaga.
„lõpeta ära ja kohe Martin, lase mind lahti muidu sa kahetsed, et minuga nii teed!“
JA NÜÜD TA NÄOLE TEKKIS IRVE, ja see hirmutas mind hirmsal kombel.Ta nihutas end mulle lähemale ja asetas oma käed mu randmetele ning sosistas mulle kõrva:
„noh mu pisike Lilt, sul pole põgenemis teed ma ei lase sind minema kuni mina saan seda mida ma tahan!“ ta lause hirmutas nii võrd, et ma hakkasin üle keha värisema, kuidas ma üldse selle ära teeninud olen miks ta teeb nii. Ja siis ma nägin Martini selja taga Robi ta on ikka veel siin:
„palun aita mind Rob, palun ma tahan kõigest ära minna, tagasin oma sõprade juurde!“
„ Martin, ma lähen räägin ta sõpradega, et ta tahab siia jääd saadan nad ära koju.“
„tänks Rob oled parim ma luban, et jätn pisut ka sinu jaoks“
„ei ma ei taha, ta pole minu maitse ta on liiga hea minu jaoks kuid sulle sobib ta täiuslikult aga vaata, et sa saadad ta siis homme ära. Ma ei soovi mingeid probleeme, sina siin ju ei ela kuid mina elan.“
Ning siis ta läks ära, ta isegi ei tahtnud mind aidata, ta lihtsalt kõndis minema ta isegi ei vaadanud minu poole.
Ma tean, et mul pole pääsu ning ma vaatasin Martinile otsa, ta silmad põlesid, ta tahab mind ja mul pole võimaluts tema eest põgeneda, miks ta mulle meeldib. Ma teand teda vaid oma pool tundi kuid ta hakkas mulle meeldima, tema keha, tema nägu, tema käed kui ta mängis korvpalli. Kuid nüüd on ta muutunud kiskjaks ta silmad põlevad, ta ihaldab mind.
Ta ei lasknud mul kaua mõelda, ta tõmbas mu topi seljast ning kui ma hakkasin vastu võttis ta mu mõlemad käed ning tõstis nad mu peakohale ning surus need vastu maja seina.
Ta jõud käib minuomast üle ma ei saa talle vastu kuid mu keha liigub iseenesest. Ja siis muutus kõi mu pisarad hakaksid jooksma sest mu tunded segunesid üheks ja nii ma siis olin alla andmas kuid siis Martin suudles mind ning surus oma keha mulle hästi lähedale, meie vahele ei jäänud isegi millimeetrit ma tundsin kui kuum ta oli.
Misk, miks ma suudlen teda vastu miks ma ei võitle enam, ta mängib minuga ma ei tohi tema lõksu kukuda ja nii ma võtsin end kokku ja lõin teda täiest jõust põlvega munadesse, ta kukkus ja lõppuks sain ma jooksu. Jooksin nii kiiresti kui suutsin kui mul polnud enam piisavalt jõudu ja ma jäin üha aeglasemaks olin jooksun juba oma 500 meetrit kui olin juba rampväsinud ja otsustasin kõndida edasi.
Jäin korraks seisma olin peaaegu kaotanud oma hirmu ning hingasin sügavalt sisse ja välja ja kui ma tõstsin oma pilgu teele seisis ta minu ees, Martin just ta oli mu ees ja mu esimene reaktsioon oli põgeneda, ma pöörasin otsa ringi ning jooksin nii kiirestu kui suutsin kuid ta olikiirem ning haaras oma kärega kõvasti kinni mu pihast ja peatas mu.
„no pisike arvasid, et suudad põgeneda minu ees, ma ei jäta seda asja nii nüüd oled mind tõesti hulluks ajamas, siiani pole keegi minu eest põgenenud, ma ju meeldin kõigile kuid sina oled eriline. Loodan, et saan sinuga kaua mängida.“
„ miks lase mind lahti ma ei taha, kurat lase mind kohe lasti“ ja kuna ma karjusin juba päris kõvasti kattis ta mu suu oma käega. Ja tiris mu teelt kõrvale, ta tiris mind puudevahele kus oli väga kõrge muru ning lükkas mu uuesti pikali kuid nüüd ta tuli mulle peake ning nüüd ei saanud ma end liigutada.
Ning nüüd ei suudelnud ta enam nii õrnalt, nüüd tegi ta kõike jõuliselt. Ja kuna mul polnud enam toppi polnud tal probleem mu rinnahoidjate eemaldamina. Paari tema liigutusega olin ma alatsi.
Sell ööl mind vägistati, ma kaotasin oma süütuse täiesti võõrale inimesel, ma olen nüüd räpane ja mul pole mingit isu elamiseks. Ma ei tea kui kaua ma olin seal või kuidas ma üldse haiglasse jõudsin kuid kui ma avasin oma silmad siis olin ma siin palati täiesti üksi.
Mu kurk hakkas kipitama ning ma hakkasin jälle nutma kuna mul tuli kõik meelde, kogu see põrgu valu ning Martini viimased sõnad kajasid mu peas üha uuesti ja uuesti.
„ ma ei arvanudki, et oled süütu kuid tänan sind selle eest, et andsid selle mulle nii kiiresti loodan, et me mängime varsti jälle, ära siis unusta mind, ma tulen sulle vasti järele.“
Ma nutsin nii kõvasti, et isegi met õde tuli mu ruumi „kas teiega on kõik korras kas midagi valutab? Kas ma saan sind kuidagi aidata?“
„jaa te võite mind aidata kuidas ma siia sain ja miks ma siin olen?“
„ teid leidis üks hommikune jooksja tee ääres ja teatas politseisse ja nemad omakorda meile, nii te saite siia. Me tegime mõned uuringud ja need näitasid, et te poel süütu ja meie oletus oli, et teid vägistati sest teil oli väga suur vere kaotus ja palju muid märke näiteks teie käed olid sinikates. Te peaksite politseise teavitama sellest kuid nüüd me palume, te tea ütleksite meile oma nime ja perekonnanime, me peame teavitama teie vanemaid.“
Ma nuuksusin kuid süütsin siiki öelda oma nime „ olne Lilit Lovelife kuid ärage ehmatage kohe neid mõelge midagi välja, ma tahan ise neile sellest rääkida. Te võte saada ema numbri mu telefonist see oli mu lühikeste pükste taskus, loodan et see on veel seal. “
Met õde noogutas ning kadus. Sulgesin oma ilmad ja kui ma tegin tulid mul jälle need rõvedad pildi mu silme ette kuid kõige hullem oli selle juures see, et ma nautisi mida Martin minu tega ükskõik, et õige pisut kuid siiski ma hakkasin end vihkama selle pärast.