"Hei," lausun rõõmsalt, sest ausaltöeldes olin ma juba lootuse kaotanud.
Miles ei naerata ega ei ole rõõmus. See langetab mu enesekindluse taset, aga loodetavasti pärast mu selgituse kuulmist on ta veidi paremas meeleolus.
"Mul on täistunnini aega," ütleb Miles ja istub minu vastas olevale rannatoolile.
"Miles, palun kuula mind lõpuni ja kommenteeri alles siis," palun veidi alandlikult.
Kutt ohkab. "Noh, lase tulla."
Hingan sügavalt.
"Kui Cole mulle sõnumi saatis, tundusid sa mulle nii võõras. Ma arvasin, et ma olen temast üle, aga ma ei ole. Ma pole temast siiani lahti lasknud."
"Kui sa kavatsed mulle rääkida, kui väga sa Cole armastad ja igatsed, siis, vabandust, aga mina ei pea seda kuulma," tõuseb Miles kärsitult püsti.
"Miles, oota!" tõusen tema järel püsti ja haaran ta käest. "Sa lubasid mind kuulata."
Kutt pööritab silmi ja istub rannatoolile tagasi.
"Cole lubas koos minuga Honolulut avastada ja ma tõesti mõtlesin, et meie vahel saab kõik korda. Ma mõtlesin...," hakkan kokutama.
"Sa mõtlesid, et mina olin viga, Rose," kergitab Miles kulme.
"Jah," lausun rutakalt, "aga, Miles, sa ei ole kunagi viga olnud. Kui oled, siis kõige parem viga, mis ma teha sain," naeratan soojalt.
Vaatan kutile hetkeks otsa ja tunnen, kuidas üks viiendikku Milesit on tagasi. Ta kuulab mind. Ta laseb mul ennast selgitada.
Kutt noogutab märgiks, et ma jätkaksin.
"Ma sain temaga kokku ja me rääkisime veidi. Ta ütles, et me läksime lahku sellepärast, et talle ei meeldi rutiin ja et meis ei olnud enam adrenaliini."
Miles turtsatab.
"Egoist," vaatab ta kaugusesse.
"Ma solvusin ta peale. Väga tõsiselt solvusin. Lõpuks teatas ta mulle, et isegi, kui me tahaks, ei saaks me enam kokku, sest tal on juba keegi uus," näperdan oma särgi servi.
Sellest rääkimine ei ole nii lihtne, kui ma lootsin. Mu kurk on krampis, sest ma ei taha, et mu hääl väriseks.
"Ma läksin baari. Seal oli Elizabeth," vaatan Milesile otsa.
"Elizabeth? Honolulu baaris? Minu Elizabeth" küsib ta minult imestusega.
"Mhm, Miles, sinu Elizabeth" mühatan. "Me jõime ja tantsisime. Ja siis muutusin ma liiga avameelseks ja rääkisin talle sinust. Ma ei maininud talle su nime, kuniks see mul lihtsalt üle huulte libises. Ta ei pidanud seda kahtlaseks, vähemalt alguses mitte. Kui ma temalt kella küsisin, vaatas ta seda minu telefoniekraani pealt ja sai aru, et jutt käis sinust."
"Kuidas ta sinu telefoni vaadates aru sai, et sa minust rääkisid?" küsib Miles.
Võtan taskust oma telefoni ja annan selle kuti kätte. Ta vajutab selle tööle.
Ja naeratab õrnalt. Miles naeratab!
"Millal sa selle pildi tegid?" ulatab ta telefoni mulle tagasi.
"San Franciscos, Kaamera katusel," naeratan veidi häbelikult.
Vaatame üksteisele vaikides otsa. Ma olen kindel, et kui Miles mu nime ütleks, kutsuks ta mind uuesti Rosieks. Ta pilk on nii soe ja sõbralik.
"Mida Elizabeth pärast selle pildi nägemist tegi?" küsib ta, lõhkudes vaikuse.
"Küsis, kas ma arvan, et sa armastad mind."
"Ja sa vastasid?"
"Et ma ei tea."
Vaikus. Pikk vaikus.
"Ta palus mul oma lootusi mitte liiga suureks ajada ja lahkus," lausun lõpuks.
"Selge," vastab Miles.
Istume veidi aega vaikides kuni Miles püsti tõuseb ja lahkuma hakkab.
"Aitäh, et sa mu ära kuulasid."
"Aitäh, et sa selgitasid, miks sa sellise bitchina käitusid," naerab Miles.
Naeran närviliselt vastu.
"Sa tuled?" küsib kutt ja ootab, et ma tema järel püsti tõuseksin.
"Kuhu?"
"Igale poole," muigab Miles ja hakkab eemale kõndima.
"Oota!" hüppan püsti. "Ma tulen."
Miles naeratab rahulolevalt. Nagu ta oleks kogu südamest tahtnud, et ma temaga kaasa läheksin.
"Kas ta andis sulle andeks?" küsib Alex kohe, kui ma kajutisuksest sisse vajun.
"Mul ei ole õrna aimugi," ohkan veidi murelikult.
Mul ei ole tõesti õrna aimugi, sest ta ei rääkinud enam minuga. Ta lihtsalt naeratas või noogutas nagu oleks tummaks jäänud. Aga ta ei vältinud mind.
Millegipärast tundus Miles mulle väga võõrana. Väga tuttav, aga samas nii uus ja võõras. Ta oli nagu kodu pärast pikka reisi. Sa tunned seda kohta, aga seal olek on kuidagi vale.
"Meil on eelviimane õhtu," vihjab Alex sellele, et me peaksime midagi tegema.
"Hei, kuule, ma tahan Brentleyga midagi teha. Ta tundus tõsiselt lahe kutt olevat," naeratan soojalt.
Alex vaatab mulle suurte silmadega otsa. Ta on õnnelik.
"Ega sa teda mult ära varastada ei taha?" kahtlustab kutt altkulmu pilguga.
"Võib-olla..."
"Rosie-ee!" kriiskab Alex ja me mõlemad kukume naerdes voodisse.
"Lähme mängime ping pongi," pakun tegevuse välja.
"Pinksi?" turtsub Alex. "Sa üldse oskad seda?"
"Sulle teeksin ma iga kell pähe," kergitan võistlushimuliselt kulme.
"Oota siis. Ma kirjutan Brentleyle."
"Mine ta ukse taha. Sa ju tead ta kajuti numbrit," pakun ilmselget sõnastades.
"Tuled sa kaasa?"
"Muidugi."
Tõuseme mõlemad Alexiga püsti ja suundume kajutist välja, Brentley kajuti poole. Tema kajut, Alexi jutu järgi, peaks asuma meiega samal tekil, kuid teises laeva otsas.
Alex koputab Brentley kajutiuksele ja me jääme ootama. Ukse avab noor kutt, kes kohe kindlasti ei ole Brentley.
"Oh, tere," vaatab kutt mind pealaest varvasteni ja muigab.
Kutil ei ole särki seljas.
"Kes sa oled?" esitab Alex kohe pealetükkiva küsimuse.
"Kes sa oled?" vastab kutt õelalt.
"Kus Brentley on?" Alex lausa ründab kutti ukseavas ja üritab kajutisse sisse murda, sest poolpaljas poiss seisab teepeal ees.
"Siin," hüüab Brentley ja lükkab ennast kutist mööda, Alexi ette, otse tema suudlusesse.
Näen pealt (teist korda selle kruiisi jooksul) kahte kutti suudlemas. Alex lükkab Brentley endast eemale, justkui solvumise märgiks.
"Bren, kes see on?" küsib Alex.
"See on Tyler," tutvustab Brentley.
"Ja miks ta sinu kajutis ilma särgita on?" kergitab Alex kulme.
"Ma võin seletada," hakkab Brentley närviliseks muutuma, kuid Alex kõnnib eemale ja tirib mind kaasa.
Okei, ma olen offically osa perekonnatülist.
"Alex, oota," hüüab Brentley, kuid Alex ei peatu.
Kutt hoiab ikka veel minu käest kinni ja ma lohisen Alexiga kaasa.
"Alex, lase minust lahti," palun teda.
Ta laseb mu käe kohe vabaks ning ma jään seisma.
"Oota korraks."
"Miks, Rose? Miks ma peaks Brentley juurde tagasi minema?" on Alex mu peale veidi kuri, kuid peatub siiski.
"Sest sa pead laskma tal ennast selgitada," vaatan ma kutile sügavalt silma. "Ma tean, mis tunne see on, kui sul ei lasta iseennast aidata."
Alex vahib mulle kurjalt otsa.
Ma tean.
Alex võib olla kuri terve maailma peale, aga ta peab andma inimesele veel ühe võimaluse. Kutt ohkab raskelt ja vihaselt, kuid lükkab siis minu teepealt eemale ning kõnnib Brentley poole tagasi.
Hingan kergendatult. Ma päästsin selle suhte. Kui Brentley seda nüüd uuesti tuksi ei keera...
Näen Alexit Brentleyga vaidlemas. Ma ei kuule, mida nad räägivad, aga Alex on tõsiselt vihane ja mul hakkab tõesti kahju, kui Brentley ei suuda Alexit maha rahustada.
Alex muutub rahulikumaks, Brentley muutub õrnemaks ja paitab Alexit. Siis võtab Brentley Alexi enda tugevasse kallistusse.
Naeratan rahulolevalt.
Brentley sai Alexi tagasi. Alex sai Brentley tagasi.
_________
Kes avaldab esimesena armastust (ja kas üldse), kas Rose või Miles?
Andke mulle kommentaarides teada, kuidas te arvate, et lugu lõpeb?