Bioloogia tundi ei pannudki ma tähele, õpetaja rääkis ja rääkis kuid minu mõtted olid läinud kuhugi kaugele uitama, õigemini nad uitasid suve sündmuste ümber.
Rob, on siin koolis. Ta on siin ja nüüd olen ma sunnitud teda nägema iga päev.
„Lilit, lilit“ kuulsin eest poolt tulevat heli.
„Ah, mis on.“ Vastasin vaiksel, et õpetaja ei märkaks.
„Kas sa ei sooviks mulle pärast kooli peal tuuri teha, ma olen siin siiski uus ja ma sooviksin omaklassiga lähemat tuttvust teha.“
„Oota, mis sa oled A klassist?“
„Ära imesta midagi kallis, Rob on tark“ Martini hääl jõudis minuni.“Ära ole sellise näoga, ta päriselt on ka tark, usu mind. Kunagi oli tema see kes kõikide pahanduste plaanid välja mõtles, mina vaid täitsin ta käske.“
„Hehhehehe“ nad naersid sünkroonselt üpriski õudsat naeru ja siis välgatasid suve pildid silme ette. Nemad koos tunduvad suuri probleeme tekitama. Peaksin Martini temast eemale hoidma.
„No mis sa arvad Lilit kas aitad oma poisi parimat semu?“
Pöörasin pilgu Martini poole ja ta silmad särasid, näha oli ta soovis, et aitaksin Robi.
„Palun kallis, näita talle kooli. Mina pean ju olema omadega ja kuna te olete mõlemad A klassist siis sa saad tal ju silma peal hoida, et ta pahandusi ei teeks.“
„Aga, ma“ ma ei jõudnudgi oma lauset lõpetadagi kui Martin juba segas vahele.
„Usu mind tal on selleks rohkem kui küllalt põhjust“
Vaikus tekkis meie vahele. Vaatasin talle appi hüüdvate silmadega otsa kuid tema vaid naeratas ja säras edasi. Pöörasin pilgu Robi poole, ka tema naeratas.
„olgu mis see ikka muudab kui sulle vaid täna silma peal hoian ja näitan kooli. Ma hoiatan ma ei hakka sind nunnutama. Ma näitan sulle kooli aga lõunapausil, tahan olla martiniga.“
Püüdsin nii tõsine olla kui suutsin ja tema vaid naeratas.
„Kallis oled Lilit!“ toolilt püsti hüppates ja hõigates üle terve klassi !
„tssss Martin“ sisisesin talle...
Ta nagu tõmbus punaseks ja ta istus ruttakalt oma toolist mööda. Käis kõva pauk ja seal ta vedeles. Näost tuli punane.
„HAHEHAHEHEHAHAH“
Terve klass naeris ja õpetaja nägu tõmbus vihast punaseks.
„Klass palun vaikust“
„härra Hetway“ vaikus, vaikus ja ta pööras silmad minule
„ ja preili Lovelife“ kas teie jutud on räägitud, ma sooviksin tundi edasi anda. Kas annate mulle loa jätkata?
„Vabandage, palun jätkake.“ Hammustasin huulde, et mitte kõvasti naerma hakkata, vaene Martin ma isegi ei suutnud talle kaasa tunda. Ta oli ikka nii armas kui punastas. Seni kaua kuni mina pingutasin mitte naerda ta tõusis maast püsti ja istus rahulikult toolile.
„härra Hetway ma sooviks pärast seda tundi rääkida, teie käitumine on kuidagi ülemeelik. Te peaksite maha rahunema või ma olen sunnitud teid teise kohta istuma panema“
Oi, see ei olnud enam naljaks see oli ülekohtune. Ta ei tohtinud teda kuhugi teise kohta istuma panna.
„Vabandage õpetaja, ta ei tee enam nii“ Tõusin püsti oma kohalt ja teatasin õpetajale selge häälega.
„Olgu õpilane Lovelife, see kord annan ma andeks teile kuna olete üks parimates õpilastest meie koolis, olete siiski eeskuju. Palun ärge unustage seda.“
„Tänan õpetaja Cleare. Ma annan endast parima.“ Istusin tagasi oma kohale ja vaatasin korra Martini poole õrnalt naeratades.
Terve järgnev tund olime vaiksed värja arvatud Martini väike kiri mis ta mu lauale poetas.
„ Kallis, sa oled ikka mu kangelane. Ma ei tea mis mulle sisse läks.“
„Pole midagi, sa olid segaduses ja ma pidin su päästma aga ikka sa oled nii armas kui sa punastad“
Saatsin kirja tagasi ja keskendusin tunnile, isegi Rob kadus mu peast. Olin peaaegu unustanud tema.
XXXXXXXX
Kuid tunnikell, tõi mu tagasi reaalsesse ellu, mu täiuslik keskendumine oli rikutud.
„No Lilit, valmis siis meie jalutuskäiguks?“
Rob naeratas mulle.
Naeratasin talle vastu ja noogutasin.
Hakkasin klassist väljuma kui õpetaja hõikas „kuhu te oma arust lähete Hetway, te pidite siia jääma ja minuga vestlema.“
Appi ma unustasin täielikult selle vestluse õpetajaga. Pöörasin kannapealt ringi ja hakkasin klassi sisenema kui külm käsi haaras mu küünarnukist.
„Ära sega vahele see vestlus on ainult õpetaja Cleare ja Martini vaheline. Sa pidid mulle kooli näitama?“ Vaatasin õpetaja laua poole kuhu just oli Martin suundumas.
„Ärge seiske seal preili Lovelife te võite minna, oma välja teenitud vahetunnile.“
„Aga ma olin ju ka tundi seganud.“
„Pole midagi, kui see klassi ei seganud siis pole midagi. Aga see härra siin, sai hakkama terve klassi segamisega!“ Õpetaja hääl muutus valjemaks ja Martini pea vajus üha madalamale.
Võin vanduda,et mu selja taga keegi naeris... Kuid seal oli Rob, pöörasin pea ja seal ta oligi, ikka veel hoidis mind küünarnukist kinni ja naeratust ta näol ei olnud.
„Minge juba ja tegelege millegagi, ärge segage mind.“
„Olgu, õpetaja nägemist.“
Rob peaaegu tõmbas mind klassis välja.
„Ai, Rob sa teed haiget.“
„Vabanda ma ei tahtnud, et õpetaja Cleare veel karjuma hakkaks.“
„Olgu.“ Mis ma küll temaga teen. Ma ei kujuta ette.
„Nii kus sa oled juba käinud?“
„Hmm ma olen käinud raamatukogus ja bioloogia klassis, aulas, võimlas a ja direktori juures ka.“
„Aga mida ma sulle siis näitama peaks sul on kõige vajalikum nähtud.“
„Ei ma pole veel kooli katusel käinud. Kuulsin, et seal on parim koht õppimiseks. A ja medpunktis pole ma ka veel jõudnud käia.“
Imelik, ma küll pole kunagi midagi sellist kuulnud. „Kellelt sa seda lollust kuulsid?“
„Õpetaja Cleare ütles,ta oli väga kena mu vastu ja näitas mulle ka raamatukogu ja aulat.“ Õpetajad tavaliselt ei tee nii,miks tema on siis erand, kogu must töö antakse tavaliselt õpilastele.
„ Olgu meil on veel aega enne jägmist tundi.“Kõndisin Robi eest ära.
„Nii ja kuhu me siis lähme.“ Küsis ta mulle järgi kõndides.
„Ma näitan sulle mööda minnes metpunkti ja näitan kuidas saab kooli katusele.“ Vaikus. Ta kõndis mu selja taga ega jäänud maha. Rohkem küsimusi ei esitanud.
Kõndisime vaikides esimesele korrusele, koridorid olid üllatavalt puhtad. Nagu oleks kogu kool välja surnud.
„ Näe ruum 101 on medpunkt ja selleks, et kooli katusele saada, peame tagasi ülesse minema.“
„Nii, kas me sisse ei lähegi?“
„Ei, meil pole nii palju aega.“
„Olgu siis, näita teed kuhu edasi.“
Kõndisin siis valvuritest mööda noogutasin ja avasin ukse mille peal oli kirjas väljapääs.
„Miks me siia lähme?“ hmm ta ju ei tea....
„Vaata siin on topelt uksed eks. Päriselt õpilased ei saa koolikatusele kui neil pole just eri luba. Ja mul on. Vaata siia.“
Läksime läbi esimeste uste.
„näe seal on uks.“ Robi imestas kuid siis muutus jälle ükskõikseks.
„Kooli katusele saab vaid siit“ avasin ukse, eelnevalt oma õpilaspileti läbi lüües. Ning siis hakkas kõige raskem osa. Kaheksa korrust jalakõndimist katusele. Muidugi ma valetasin talle, et siia saab vaid siit. Ega ma ei taha, et ta naudiks mugavusi. Tal ei ole eri luba ja kui ta seda taotleb siis ta vähemalt hakkab üleval käima jala. Heheheh naersin oma ette. Olen ikka õel, pean ju kuidagi talle kätte maksma. Mina saan käia siin liftiga, see küll on õpetajate lift, aga mis teha mul on ikka oma prioriteedid.
Kui ma lõppuks jõudsin kaheksandale korrusele, avasin suure vaevaga ukse, mis krigises hullult. Kuid see värske õhk mis peaaegu lõi mu jalust oli lihtsalt suurepärane. Sest suutsin juba ära väsida ja see õhk mis jahutas mind suutis kõik ära parandada, see tasus ära.
„ Nii siin on siis see mida tahtsid näha.“
„Oota sa rääkisid midagi eri loas? Kui paljudel see luba on? Kas see ka Martinil on?“
„Hmm ma arvan, et mõned tähtsamad õpetajad omavad kaarti ja õpilasteomavalitsuses olevatel õpilastel neid on oma kolmteist inimest ja siis kooli tähtedel, ehk oma viiel õpilasel kes püsivad kooli topis. Ehk ainult parimatest parimad. Ma kahtlen, et Martinil on see kaart olemas.“
„Nii, et siin käib vähe inimesi?“
„Tuleb nii välja, saad õppida siin kui soovid, siin on kül vaikne kuid vahel liiga tuuline.“
„Nii aga nüüd lähme tagasi, pean ette valmistuma tunniks.“
„Ooei, ma nägin niigi palju vaeva,et sind siia saada. Nüüd pead mind kuulama.“ Ta hääl oli külm ja kare, ta nägu muutus nagu tahaks mind ära tappa.
„Ei ma ei kavatsegi siia jääda“ Pöörasin ümber ja hakkasin ära minema aga ta haaras mind juustest ja tiris mu tagasi. Oleksin peaaegu kukkunud kuid ta püüdis mu kinni.
„Lase mind lahti!“ Karjusin.
„Ei lase ma midagi, miks ma peaks kogu oma töö ära rikkuma, nägin nii palju vaeva su leidmisega ja lõpuks leidsin su siit, sa õpid Martiniga ühes kooli, oi appi mis kokku sattumus ja nüüd te veel käite. Ma pidin ju suvel ka saama tükikest sinust, Martin lubas. Arvan ega ta kade pole ja jagab sind minuga korra.“
Ta lasi mu juustest lahti ning võttis mind kätest kinni. Rabelesin kuidas suutsin kuid Robit see ei kõigutanud, ta lihtsalt lõi jalaga mu põlved nõrgaks,ma kiljusin valust ja ma varisesin maha. Mu põlved valutasin nii hullult, et pisarad jooksid mööda mu põski ojana.
„No mul tulevad vanad head ajad meelde.“ Rob kummardus mulle lähemale ja sosistas kõrva, Kuidas oleks suve kordusega kuid see kord mina olen Martini asemel. Kas ta oli peal või ta sundis sul peal olla? „
„Sa haige värdjas, lõpeta ära. Martin lööb su maha!“ Karjusin...
Ja siis ta summutas mu karje oma käega ja laskus ise põlvedele. „Nüüd oleme mõlemad samal tasemel, kui sa ei soovi mulle vastata siis teen ma sinuga kõike mis tahan. See tähendab sulle ju halvemat... Mis sa arvad kas sa pead vastu?“
„mmmmmm“ püüdsin karjuda kuid käsi summutas mu hääle ja see kostus vaid mõminana.
„ No nii kui sa tahad karjuda siis pean su suu kinni panema. Sest me pole ju metsas nagu eelmine kord ja sa ju ei tahaks, et sind nähtakse sellises olukorras. Preili Lilit täiuslik õpilane.“
Ta võttis oma parema käe mu suu eest ära ja otsis midagi oma taskust.
Ma jõudsin vaid karjuda
„ APPI, MARTIN APPI!!!!!!!!“
Ja siis ta surus midagi mulle suhu ning ühtegi heli enam mu suust ei tulnud.
„See peaks su vaitsundima. HEHEHEHEHHAH“