13.
“Sirena!” karjus keegi mu kõrva ääres. “Sirena! Palun, ava silmad! Ära tee mulle nii! Ära tee endale nii! Palun, palun, palun! Palun ärka!” Kui ma viimaks hääle omaniku ära tundsin, siis läksid mu silmad plaksti lahti. Mulle vaatasid vastu kaks imelist smaragdrohelist silma. Naeratasin õnnelikult ja põimisin oma käed ümber selle kalli noormehe.
“Jumal tänatud,” ütles ta õnnelikult ja võttis mu sülle. Toetasin pea ta õlale ja ümisesin vaikselt ja uimaselt. Siis meenus mulle aga rõdult alla hüppamine. Olen neetut! Meenus mulle. See fakt pani mu südame kiiremini põksuma.
“Mis juhtus?” küsisime justkui ühest suust. Vaatasin enda ümbrust. Liami Itaalia kodu. Kuidas ma siia sain? Ma hüppasin ju. Ja need teised? Kuhu nad kadusid? Tuli mulle kõik korraga meelde.
“Okei, ma räägin esimesena. Ma tundsin, et sa oled hädas. Kui oma korteri juurde jõudsin, nägin, kuidas sa kukud ja kukud ja kukud. Teadsin, et ma ei suuda sind enam päästa, kuid ma proovisin ikkagi. Jooksin sinu juurde, kuid sa langesid just vastu maad. Järgmisel hetkel olid kaks tüüpi meie juures. Nad tahtsid mind. Siis sa nagu ärkasid hetkeks, kuid me ei märganud seda. Sa puudutasid oma keed. Need kaks vaimu korraga nagu plahvatasid ja siis haihtusid õhku. Ma võtsin su sülle ja kiirustasin siia. Üritasin sind äratada. Lõpuks see ka õnnestus,” seletas Liam suhteliselt lühidalt. Ma olen elus? Ma polegi vaim? Ja mu kee? See pidi kaitsma mind kurjade vaimude eest. Need kaks kadusid, kuid Liamiga ei juhtunud midagi. Liam on hea!
“Liam, ma poleks surma saanud,” sosistasin vaikselt. Noormees jäi mind kohkuvalt silmitsema. Vajusin järjest sügavamalt tema silmadesse.
“Mis asja?” see kõlas peaaegu karjumisega. Hammustasin huulde ja vaatasin kõhklevalt maha. Tegelikult olin mina selles süüdi ju. Ma ise lunisin seda. Ma ajasin ühe neist vihaseks ja siis ta nagu vihahoos ütles seda. Aga miks ta ütlse nii ütles? On miljon erinevat varianti, mida karjuda inimesele, kes sind lõid. Äkki see on tavaliselt nagu kättemaks? Ilmselt.
“Ma olen neetud,” laususin ma tasakesi. Liami silmad muutusid suurteks. Siis keeras ta oma pea kõrvale. Silitasin õrnalt ta põske. Ma tahtsin teda lohutada. Miski pärast tegi see talle haiget. “Kõik on korras,” sosistasin ma kui ta raputas pead.
“Sa oled peaaegu vaim ja ütled seda. Kas sa ei tunne ennast üldse teismoodi? Nagu oleksid millestki ilma jäänud? Kurb? Õnnetu?” küsis ta. Sain aru, miks ta nii kurb oli. Ta muretses minu pärast, kuid ei, ma ei tunne ennast absoluutselt imelikult.
“Äkki see ei mõjunudki? Mul oli kee kaelas ju,” üritasin ma positiivselt mõelda. Kuigi ma ei olnud kindel, kas see oleks hea.
“Needmist ei saa kuidagi eemaldada ega takistada. Ma usun, et su kee ei lasknud sul surma saada sellepärast, et ta kaitseb sind kurjade vaimude eest, seega ei saanud ta sul lasta samasuguseks muutuda,” seletas Liam. Pidin tunnistama, et ta jutt kõlas väga tõeselt. Jäime mõlemad mõttesse. Nii et kui ma surma saan, siis muutun ma vaimuks. Seda ma ju tahtsingi.
“Liam, me peame tegutsema. Mäletad, mu sõbranna. Aeg jookseb,” laususin ma nukralt. Millegi pärast saatis mind iga tunniga rohkem tunne, et ma ei suuda teda päästa. Et ma ei jõua isegi koju. Ja ma ei näe mitte kunnagi enam Rion'it. Kõik tundus järjest lootusetumana.
“Jah, sul on õigus. Ma ei leidnud siit midagi .. veel. Kuigi mul on tunne, et ei hakka leidma ka. Ma tahan siin maal veel ühes kohas käija. Kui ma sealt midagi ei leia, siis lähme edasi. Kreekasse,” seletas ta. Noogutasin ta jutule kaasa. Seekord oli mul kindel soov temaga kaasa minna. Muidugi ei suutnud ta ise ka mind enam maha jätta.
Kui jõudsime ühte süngesse kohta, kus paar meetrit kaugemal asus pime ja lagunema hakanud koobas, tundsin ma, kuidas hirmu judinad üle mu selja jooksevad. Asetasin käe oma keele ja tundsin, kuidas see järjest kuumemaks muutus. Kui ma paar sammu koopa suunas edasi liikusin, siis hakkas kee tulitama. Piiksatasin korraks ja jooksin koopast eemale. Liam jäi mind küsivalt silmitsema.
“Mu kee tulitab. Seal on miski või keegi,” sosistasin ma nii, et ainult Liam kuuleb. Mu hääl värises ja ma ise ka. Ma kartsin teisi vaime. Äkki on need samad, kes enne Liamit otsisid? Ei saanud ma sellest mõttest lahti.
“Ma lähen sisse. Oota siin,” lausus ta. Tahtsin hakata vastu vaidlema, aga ta oli mu vaateväljast juba kadunud. Võtsin enda kotist terava taskunoa, mille ma kodust kaasa olin võtnud. Olin valmis end keest vabastama ja noa südamesse torkama, kui keegi halb peaks tulema. Ma ei saa lasta end röövida või midagi hullemat. Ma päästan Heather'i. Kas inimese või vaimuna. Vahet pole.
Peagi ilmus Liam jälle mu vaatevälja. Hingasin kergenduseks, kuid üllatusin siis, kui märkasin, et ta vedas kättpidi ühte minu vanust tüdrukut. Kes see on? Kee kuumaks muutumisest sain ma aru, et tegu oli vaimuga. Ja mitte loomult just kõige paremaga.
“See on Lissa. Vaim. Redutas seal koopas,” vastas noormees mu küsivale pilgule. Noogutasin aeglaselt, kuid ühest asjast ma ei saanud siiski aru. Miks Liam ta kaasa tõi? Las passib seal koopas edasi, kui tahab.
“Aa, Lissa, räägi, miks ma su kaasa tõin,” ütles Liam. Ta nagu loeks mu mõtteid. Olin ma kohkunud, kuid teritasin siis kõrvu, et kuulata, mida Lissal öelda on.
“Mu vanavanaema rääkis, et ta olevat kunagi armunud ühte vaimu. Koos temaga võeti ette pikk rännak Egiptusesse. See pidi olema pigem lõbureis, kuid lõpuks tuli välja hoopis teisti. Nad võeti Cheopsi püramiidi lähistelt kinni. Teiste vaimude poolt, kes arvasin, et nad otsivad vabadust. Siis nad imestasid, et mu vanavanaema oli hoopis inimene. Mis tema sealt otsib. Nad olid mitu kuud vangistuses, kuid siis lasti nad vabaks, sest jäädi lõpuks uskuma, et nad tõesti ei tulnud sinna sellise sooviga.” Tundus, et Lissa lõpetas jutu. Et siis Cheopsi püramiid. Mulle ajas hirmu nahka see, et seda kohta valvati. Meid tehakse hakklihaks! Mõtlesin ma ahastusega, kuid Heath'i nimel ei tohtinud ma alla anda.
“Ega ometi su vanavanaema veel ei ela? Kust sa seda lugu kuulsid?” küsis Liam vahepeal ühe küsimuse. Lissa hakkas vaikselt kihistama ja mängis oma juustega. Saatsin talle põleva pilgu. Üritab flirtida?
“Hah, loomulikult mitte. Mu vanavanaema on juba ammu surnud, ka mu vanaema suri paari aasta eest. Aga seda on põlvkonnast põlvkonda edasi räägitud. Kui mu ema sai teada, et ma vaim olen, otsustas ta mulle selle saladuse avaldada. Ta lootis, et ma lähen vabadust otsima. Ta arvas, et see teeb mu jälle inimeseks. Mul läks mitu aastat, et talle selgeks teha, et see annab mulle rahu. Noh, ma saaksin nagu igavese rahu,” seletas Lissa ja naeratas jälle kelmikalt. Mu arust polnud see jutt üldse najakas. Ta on kohutav. Judistasin õlgu ja kõndisin Liami kõrvale, võttes ta käest kinni.
“Hästi, oli meeldiv kohtuda, aga nüüd peame me edasi liikuma. Vaata, meil on oi kui kiire,” seletasin ma ja hakkasin Liamit auto poole tirima, mille ta mõne tunni eest ostnud oli. Jah, tal on väga palju raha. Noh, loogiliselt võtta, tal on olnud ka rohkem aega, et seda kokku ajada.
“Kas ma kaasa ei võ tulla?” küsis Lissa sametiselt häälel. Liam hakkas midagi nagu ütlema, kuid ma lõin teda märkamatult tugevalt ribidesse. Kuulsin väikest oigamist.
“Ei,” ütlesin ma teravalt ja otsekoheselt. Tüdruku nägu tõmbus mossi. Ta vaatas Liamile etteheitvalt otsa. Sama tegin ka mina, kuid minu pilgus oli midagi enamat. Tirisin noormehe kätt pidi eemale, et paar sõna vahetada.
“Vaata, kui sa ta kaasa kutsud, siis lähete te siiski kahekesi. Mina teiega kaasa ei tule. Ma saan üksi hakkama. Pealegi, ma ei sure ju enam ära. Minu jaoks on Heath tähtis. Ma ei viitsi oma aega raisata nähes, kuidas see ühel hetkel vingub, teisel hetkel sind sebib,” rääkisin ma oma suu puhtaks. Liam kergitas õrritavalt kulmu. Ma ei saanud selle mõttest aru. Mida ma jälle valesti ütlesin? Või ta tahabki, et ma lahkuksin? Aitäh, sõber.
“Sind segaks, kui ta mind sebiks? Ei tea küll miks?” Ta näos oli ikka veel kinni see kaval muie. Lasin pea alla. Ma ei oskand midagi selle peale öelda.
“Hüvasti,” sosistasin ma vaikselt, võtsin maast oma koti ja hakkasin suure tee poole kõndima, kuid keegi peatas mind. Arvasin, et Liam ning ma ei eksinud. Ta raputas pead.
“Tead, kuidas ma ennast tunneksin, kui ma sul minna lasen? Väga sandilt, sest sina oled toonud mu hinge rohkem rahu ja õnne, kui keegi teine. Ma ei saa sul minna lasta. Anna andeks, ma olen isekas,” ütles ta, võttis mu sülle ja kõndis tagasi Lissa poole. Togisin poisi selga täiest jõust, kuid ilmselt seekord ei pannud ta seda tähelegi.
“Liam, lase mind alla!” ütlesin ma hädiselt, kuid ta ei võtnud mind kuulda. Liam toppis mu autosse, lukustas uksed kuidagi nii, et ma ei saaks neid seest ka lahti teha. Siis kõndis Lissa poole. Jäin neid tulivihaselt jõllitama.
Jälgisin neid aknast suurte silmadega. Nägin, kuidas Lissa kätega meeleheitlikult vehkis ja pead raputas. Ma ei teadnud, mis teema neil seal käis, kuid tüdrukule see ilmselt ei meeldinud. Ma muigasin selle üle. Oih, ma olen nii õel.
Lõpuks saabus Liam tagasi autosse, Lissa jäi meid tuimalt järele jõllitama. Mina istusin samuti käed süles ja vaatasin mõtlikult aknast välja. Alles siis seedisin ma Liami sõnu. “Tead, kuidas ma ennast tunneksin, kui ma sul minna lasen? Väga sandilt, sest sina oled toonud mu hinge rohkem rahu ja õnne, kui keegi teine. Ma ei saa sul minna lasta. Anna andeks, ma olen isekas.” - nende sõnadega ei saanud teistmoodi. Need lihtsalt pugesid hinge.
“Tead, mulle meeldib see, et sa isekas oled,” laususin ma korraga, katkestades vaikuse. Liam vaatas mu poole ja naeratas lõbusalt. Naeratasin samamoodi vastu.
“Mulle ka, kui sulle meeldib,” vastas Liam. Jäin teed jälgima. Teed, mis minu oletuste kohaselt viib meid hukatusse. Kuid mis teha? Ma lubasin, et päästan Heath'i. Ma pean oma lubadust pidama. Ma ei tohi olla nõrk.
“Liam, suure tõonäosusega me sureme. Ma tahan, et sa teaksid enne seda üht asja ..,” alustasin ma, kuid Liam peatas mu, surudes õrnalt oma sõrme mu huultele.
“Ära palun nii räägi. Ütle seda, kui on õige aeg. Praegu on veel vara. Meil on vähemalt 24 tundi veel ees,” sosistas ta. 24 tundi veel ees .. See kõlas nii kõhedalt. Kui palju meil üldse veel aega on. Iga sekund, minut, tund viib meid lähemale surmale. Ka Heath'i. Ma pean pingutama. Ilma suure lahinguta ma alla ei anna!
* * *
Mul on siiralt kahju, et selle osaga nii kaua aega läks, aga suvi on ju ! Naudin päikest ja vaheaega. Põhimõtteliselt ainult üks kuu on veel ees :/
Loodan, et järgmine osa tuleb kiiremini. Vahepeal kiiluvad mu mõtted ka kinni.
Annate andekis ? (a) :)