Must Sümfoonia

6. Veider

6.

Muigasin terve tee suurlinna. Liam vaatas mind vahepeal uuriva pilguga, kuid ma ei lasknud end sellest segada. Mõtlesin vaid enda missiooni peale. Leida midagi, kuid mida? Kuidas ma saan minna otsima mingit asja, kui mul pole aimugi, mis moodi see teatud asi peaks välja nägema? See oleks justkui otsida nõela ühest suurest heinakuhjast. Sama lootusetu.

“Sirena, kas sa vaimudesse usud? Või vaevatud hingedesse?” katkestas Liam mu mõtterännakut. Ma olin talle tänulik, sest oleksin peagi end mõttes sõimama hakanud sellepärast, et ma nii rumal olen. Nagu ma oleks seda veel vähe teinud.

“E-ei?” see kõlas küsimusena. Ma olin vapustatud tema küsimusest. Miks ta seda küsis? Kas ta märkas, et mind painab miski? Või ta arvas, et ma olen hull? “Näen ma selline välja?” uurisin ma, sest see lihtsalt ei andnud mulle rahu.

“Siis pole sul ju erilist mõtet minuga kaasa tulla,” pomises ta vaikselt, et keegi teine ei kuuleks. Kergitasin kulme. Ma mõtlesin. Kas see on lõks? Tahab ta tõendeid, et mind kohe hullumajja saata? Kohe eest ära? Ei, ei!

“Mis mõttes?” küsisin ma viimaks. Liam ainult muigas.

“Vaata, see kõlab küll väga kahtlaselt, aga ma usun vaimudesse. Olen nendega isiklikult nii mõnigi kord kokku puutunud. Sirena, ma lähengi nendesse kohtadesse, et kaevata välja ammused ning iidset und magavad saladused. Ma tean, et sealt võin saada vastused. Mul oli hea meel algul, kui tahtsid minuga kaasa tulla, aga .. ma ei tea, kas sel on mõtet, kui sina pole minuga ühel lainepikkusel,” selgitas Liam. Ma aina kuulasin ja kuulasin ega pannudki tähele, kui ta oma jutu lõpetanud oli. Hästi, ma pean vits “jah” ütlema.

“No siis on meil samad huvid. Jah, ma usun sellesse, millesse sina usud. Jah, ka mina tahan kaevata välja vaimude saladused, et ühte oma sõbrannat vabastada.” Hästi, selle viimase lause ma poleks pidanud küll ütlema.

“Sa usud vaimudesse? Ja mis sul selle sõbrannaga on?” sattus Liam ärevusse. Nägin ta näost, et ta oli põnevil. Vangutasin pead.

“Siin pole õige koht,” laususin lühidalt, kuid kindlalt. Sellega lõppes ka meie jutt. Edasise tee püsisime mõlemad vaikselt.

Ühel hetkel hakkas buss kummaliselt teel liikuma. Kord kõikusime paremale, kord vasakule poole. Mu süda aimas halba. Liam vaatas mulle teravalt otsa, haaras klaasihaamri ja lõhkus bussiakna. Peale seda haaras ta mul käest ja hüppas koos minuga välja.

“EII!” karjatasin ma. Mu põskedele langesid pisarad, sest kartsin teiste bussis olevate inimeste pärast. “Me peame nad päästma! LIAM, ME PEAME NAD PÄÄSTMA!” hüsteeritsesin ma. Mu hääl kajas ning see tekitas mulle judinad.

“Kindel?” küsis ta ja kortsutas kulme. Ma jäin teda kaamelt jõllitama. Ta tegi nalja?

“Muidugi!” karjusin ma, kuid me olime juba bussist väga kaugel. Veel polnud ta kraavi sõitnud, kuid ma teadsin, et see on vaid sekundite küsimus.

“Liam, palun!” anusin ma. Ma ei teadnud mis põhjusel ma arvasin, et ta suudab seda teha, kuid ma olin selles kindel.

“Hästi, sulge silmad. Ava need alles siis, kui ma luban. NÜÜD!” hüüdis ta. Täitsin ta käsku ja sulgesin silmad. Surusin neid nii kõvasti kokku. Lõpuks hakkas valus, kuid ma eirasin seda. Ma ei mõelnud siis, miks ta mul seda teha käskis. Mul polnud aega ega jaksu.

“Sirena, ava silmad. Me peame minema. Ma usun, et sa ei taha siin passida seni, kuni ajakirjanikud tulevad. Lähme,” ütles ta, haaras mu taas käest ja tiris mind metsa. Ma tundsin ennast imelikult. Nagu kumm, aga mu jalad olid rasked. Justkui tina täis.

“Liam,” sosistasin ma. Järgmisel hetkel tundsin ma kohutavat väsimust, sulgesin silmad ning jäin enda arvates magama. Talisman mu kaelal tulitas.

*

“Ma arvasin, et sa ei ärkagi,” sosistas Liam. Ta suul mängles naeratus. Ma ei tea, miks. Tundsin ennast jälle kummaliselt. Hetk hiljem muutus mu nägemine uduseks. Taipasin, et nutan. Jälle. Miks?

“Ära küsi,” sosistas ta, kui olin just suu avanud. Tahtsin küsida, mis toimub. Mis nendest inimestest sai? Mis minuga toimub?

“Andesta, aga ma ei saa ka teadmatuses elada,” laususin ma. Liam surus oma huuled kitsaks kriipsuks ning tõusis siis püsti. Alles nüüd märkasin ma loodust enda ümber. Lamasin pehmel rohelisel samblal. Meid piirasid ringselt iidsed tammed, mis olid hetkel samuti rohelise kuue all. Sirutasin ennast ning upitasin end ka püsti. Seisin Liamiga vastakuti.

“Võib-olla ei saa me koos siiski reisida. Pealegi, me oleme oma lennu maha maganud,” rääkis ta. Surusin käed vihast rusikasse. Ega ta mind ometi selles ei süüdista.

“Liam, palun. Kõik oleks ju korras, kui sa mind usaldaksid,” sosistasin ma. Mu hääl kõlas siidselt kuid samas ka tõsiselt. Sulgesin silmad ja keerasin pea küljele, jäädes vaatama ühte kirjut liblikat, kes tansiskles ühelt lillelt teisele.

Liam astus ühe sammu mulle lähemale. Me seisime väga lähestiku. Tundsin kummalist surinat ning tundsin kõhus imelikku õõnest tunnet. Kui noormees oma sõrme mu põsele asetas, ei saanud ma enam paigal seista. Elekter, mis meie vahel oli, sundis mind paar sammu tagasi hüppama.

“Mis on? Kas sa kardad mind?” küsis ta. Raputasin pead, olles meeleheitel. Kas tema siis ei tundnud seda? Olen ma ainuke, kes on nii imelik?

“Tead, võib-olla on sul õigus. Ilmselt meie teed peaksidki nüüd ja kohe lahku minema. Mul pole sinu vastu midagi, aga .. me oleme liiga erinevad inimesed, liiga erinevate suhtumiste ja emotsioonidega. Meie kaks ei saa koos olla. Seda kinnitab kõik, mis me oleme selle lühikese ajaga läbi elanud. Andesta, aga ..,” vadistasin ma. Viimaks tõmbasin ma hinge, sest õhk oli otsa saanud. Liam ainult muigas terve selle aja, mis ajas mind närvi.

“Aga ehk peaksmie just proovima?” küsis ta sametiselt. Mis kurat tal viga on? Enne andis just märku, et meie koos pole head, aga nüüd ..? Argh, nii nõme! Nii segadusse ajav!

                                                                     * * * * *

PÜHENDAN SELLE OSA MU KALLILE MM'ile , SEST TAL ON TÄNA SÜNNIPÄEV ! OLEN SEDA JUBA MITU KORDA ÖELNUD , AGA SIISKI : PALJU - PALJU - PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS ! ;*