Kuulujutud minu ja Jasoni käimisest levisid koolis kui kulutuli kevadel. Imekspandaval kombel isegi mitte Zacki suust, nagu ma võinuks arvata, ei, me ise näitasime end. Ma mõtlen, et näitasime, et meie vahel on midagi, ja lasime inimestel endale sobivad järeldused teha. Ja kui manida veel Zacki .. siis see tüüp on alates meie suhtest suu lukus hoidnud. Ja mida tal olekski nüüd rääkida? Ta võib nüüd lihtsalt rõõmus olla, et tal oli õigus, kuid .. kõige naljakam on see, et ta poleks kunagi arvanud, et me anname tema rääkimisele ka põhjuse. Ent siin me oleme - avaldasime end ise.
***
"Caroline! Caroline, kas sa, kurat võtaks, kuuled mind üldse?"
"Michelle," Ma sulgesin enda maha rahustamiseks silmad, kuid vastamiseks avasin need taas. "ma räägin inimesega tegelikult." Jason mu kõrval vaatas Michellele arusaamatult otsa.
"Mul on su abi vaja!"
"Äkki sa siiski ootad, kuni ma lõpetan?" ütlesin ma nii rahulikult kui sain.
"Ah, suva see. Ma otsin kellegi teise." lõrises Michelle ja tampis vihaselt minema.
"Mis tal hakkas?" küsis hämmeldunud Jason.
Ohkasin. Kui väsinud ma sellest olen. "Michelle näitab oma tõelist palet. Nagu ta ise ütleb: "Kunagi peavad ju inimese ambitsioonid end näitama."" Kehitasin nõutult õlgu.
Jason pani käe mu õlgadele ja sõnas rahustavalt: "Küll ta meelt muudab,"
"Ei," kostsin kindlalt, "kui ka muudaks, ei tahaks ma enam temaga suhelda. Järgmine aasta ei istu ma temaga üheski tunnis." *See aasta istusin temaga venkus ja keemias.*
"Ohjah,"
"Ah, ära pane tähele. Me ei pea temast ja minust rääkima."
Ta muigas. "Jajah. Me võime hoopis sinust ja minust rääkida."
Olin Michelle'i peale endiselt solvunud, kuid Jasoni sõnad tõid mulle naeratuse näole. "Võime tõesti,"
"Näiteks .. Mida sa täna õhtul teed?"
Mõtlesin järele. It's Friday, Friday. *Õõh. Tegelikult mulle ei meeldi RB-d üldse. Samas ma ei vihka teda nagu JB-d. Seda tüüpi ma jälestan. Aga nojah, see'p see ongi, et nende kõige debiilsemad laulud hakkavad kummitama. Nagu kõik nende laulud poleks debiilsed.* "Reede. Pole midagi planeeritud." *Ma ei olnud see inimene, kes iga õhtu midagi ette võtaks. Või mis iga .. ma ei võtnudki tavaliselt üldse midagi ette. Mina olin see inimene, kes eelistas istuda kodus ja lugeda raamatut või lebotseda niisama, mitte tšillida kuskil linnas. Kuigi selle vastu polnud mul midagi. Aga point oli selles, et tavaliselt polnud kellega.*
"Siis on hea," sõnas Jason saladuslikult.
Kallutasin veidi pead. "Mis siis?"
"Kuidas oleks kinoga?"
Hammustasin põske. "Ma pole ammu kinos käinud,"
"Siis on ju tore,"
"Jah, on küll. Ma tahtsingi mingi päev juba minna .. Oot, sul üldse on, mida vaadata?" küsisin siis naerdes. *Jason on nimelt usin kinos käija, kellel on vaadatud pea kõik filmid, mis kinno jõuavad. Ja rohkemgi veel. Noh, vähemalt normaalseid filme.*
Ta naeris samuti. "Muidugi. Ma pole juba pikka aega kinos käinud. Jajaa," lausub ta siis mu üllatunud näoilme peale, "pole aega olnud. Füsa."
Noogutan mõistvalt. "Õigus jah. Oot, sa oled juba õppima hakanud?"
"Muidugi. Eksam on nädala pärast juba ju."
"Ma kavatsen küll õppida alles laup. ja pühap." vastasin mõtlikult, "Järgmine nädalavahetus."
"Nonoh, vaata, et sa ei kahetse siis pärast,"
"Ära muretse, ei kahetse. Nii et siis täna kell..?"
"Ma tulen sulle 8ks järgi, sobib?"
Naeratasin. Õhtused seansid meeldivad mulle. "Sobib,"
Jason tahtis veel midagi öelda, kuid siis maandus üle laua pingile Cassie, kes meid huvitunult põrnitses. "Teate, mis Michelle'il juhtus? Ta mingi eriti kahtlane praegu."
Vaatasime Jasoniga üksteisele vandeseltslaslikult otsa. "Michelle jamab jälle," seletasin Cassiele.
Tüdruk kortsutas kulmu. "Mis mõttes?"
"Tal mingi teema jälle. Tujutseb, noh."
Cassie ohkas ja pööritas silmi. "Miks?"
"Kust ma tean? Ta on ju siiski Michelle."
Selle peale kehitas Cassie vaid õlgu. "Nojah, seda küll,"