"Ja tema?"
"No tead küll - jooksis mulle järele, eks ole," Vihastasin veidi. Chantal tõesti loodab, et meil, minul ja .. Jasonil võib midagi õnnestuda. Ma tahaks ka seda loota, aga...
"Hei, ma proovin kõigest aidata!" solvus Chan.
"Ma tõesti ei usu, et analüüsimine midagi aitab. Ta võib küll olla sarnase iseloomuga, kuid ta on siiski Jason. Jason, kellest ei tea kunagi, mida oodata."
"Ma küll ei ütleks, et ta ettearvamatu on," pomises Chan mõtlikult. Võinoh, ei pomisenud, sest me rääkisime siiski msnis, kuid ma teadsin, et nii oleks ta teinud.
"Jah? Siis ütle, kas on mõtet või pole?"
"Caro..."
"Näed! Ei saa."
"Ma rääkisin teistest asjadest,"
"Ei." Pöörasin pea kõrvale. "Siin ei ole "teisi asju. Siin on kõik üks ja seesama."
"Aga ei ole ju..."
"Ei, Chan, aitab. Ma poleks pidanud .. sellest jälle rääkima. Ma lähen õppima nüüd. Tsau." Sulgesin msni akna, ootamata vastust.
Õppima ma loomulikult ei läinud. Tegin kardinad lahti, avades ka ühe akna, ja läksin rõdule. Hingasin sõõmu värsket õhku.
Värskendav.
Istusin punutud kiiktoolile ja jäin jäjekordselt mõttesse.
Nii et siis. Mis meil on? Ma suht sõimasin tal näo täis .. Peale mida pole ta järjekordselt msni tulnud. Nii teeb ta alati. Ja mina tunnen end siis süüdi. Isegi kui pole põhjust...
"Aga ma ei taha end süüdi tunda," pomisesin endale.
Võtsin rõdule jalutanud Angeli endale sülle.
"Kas ka sina arvad, et ma peaks ta jätma?"
Meeof!
"Jajah, sorry. Meie vahel pole ju midagi. Sõnastan küsimuse teisiti. Kas ma peaks lõpetama tema jahtimise?"
Mee-of!
"Arvad?"
Ta niutsatas veel kord.
"Ma ei usu,"
Angel hüppas mu sülest maha ja läks kõrgil sammul tuppa tagasi.
"Fain siis!" hüüdsin talle järele.
Samal hetkel helises mu telefon.
"Hei, Alasia!" hüüdsin telefoni.
"Hei, Caro. Ma proovin sind juba mitu tundi msnis kätte saada. Kus sa oled?"
"Eh .. õues?"
"Oh sind,"
"Oot, ma kohe tulen,"
Vajutasin punasele nupule, sirutasin end ja istusin voodile, läpakas süles.
"Hei," kirjutasin Alasiale.
"No lõpuks, mida sa tegid?"
"Passisin õues ja mõtlesin," vastasin ausalt.
"Jasonist?"
"Praegu pole kellestki teisest mõelda,"
"Oh sind. Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sa väärid paremat?"
"Äh, ära Michellistu,"
":D"
"Vähemalt ei ole sa nii otsekohene,"
"Tase, kas pole,"
"Teda ei ületa keegi. Nagu ka..."
"Nagu ka?"
"Unusta ära,"
"Ok, ma sain pihta juba,"
"Niisiis?"
"??"
"Tahtsid midagi ka? Ega sa ei kirjutanud mulle, sest lugesid mu mõtteid."
":D Kes teab, kes teab. Ma tahtsin tegelikult abi paluda arvutis."
"Sooh. No lao välja."
Tuli välja, et tal oli vaja teha järjekordne Exceli valemite tabel. Saime sellega hakkama, lobisesime niisama (muidugi küsis ta, kas meil on midagi juhtunud, mille peale rääkisin talle tänasest bussivahejuhtumist). Alasia pakkus, et ehk see tõesti muudab midagi, avab ta silmad or sth like that, kuid ma kahtlen. Ma tõesti ei usu, et siit enam midagi teha annab.
Jäin pikaks ajaks mõttesse, kaaludes jällegi oma valiku plusse ja miinuseid ning kuulates taustaks Evanescence'i Lies, kui kuulsin teist lugu, mis teatas msnis saabuvast sõnumist.
Piilusin juhtpaneelile ja nägin seal .. ei midagi muud kui Jasoni kirja.