Mõned kuud hiljem
Kuulsin õrna koputust oma toa uksele ning hetk hiljem pistis ukse vahelt pea sisse Caspar, kes mulle suunurgast naeratas. Noogutasin, andes talle märku, et ta võib sisse astuda, kuigi mu toas oli tänu pakkimisele suuremat sorti segadus.
„See on siis tõsi, et sa kolidki,"märkis Caspar, vaadates kastide hunnikut minu ümber.
Noogutasin. „Jah, mul on piisavalt raha kõrvale pandud, et sain väikse korteri üürida."
Caspar ohkas. „Anna andeks, et me oleme olukorra nii keeruliseks ajanud, et sa ei suuda meiega isegi ühe katuse all."
„See pole mitte kellegi süü,"ütlesin ma nukralt. „Lihtsalt... ma vajan omaette olemise aega. Ma pean läbi mõtlema, mida ma tahan."
Jätsin hetkeks pakkimise pooleli ning istusin Caspari kõrvale. Meie vahel valitses raske vaikus, mis meid mõlemaid rõhus. Caspar ühendas vaikselt meie käed, vaadates mulle silma.
„Geira, sa ei pea kuhugi kolima. Ma luban, et ma hoian sinust eemale ja annan sulle aega nii palju, kui sa vajad. Lihtsalt... jää minuga."
Caspari hääl peaaegu murdus, kui ta viimased sõnad mulle lausus. Oleksin peaaegu ehk ümbergi mõelnud, kuid ei, ma olin oma otsuse teinud. Vähemalt selle otsuse, mis puudutas siin majas elamist.
„Anna andeks, Caspar, ma olen oma otsuse teinud. Vähemalt selle, mis puudutab siin elamist."
„Geira, kas ma tohin midagi küsida?"küsis Caspar vaikselt.
Noogutasin. „Ikka."
„Kui meie eludes poleks Matthiast, kas... kas mul võiks olla võimalus?"
Ohkasin raskelt. Ma aimasin, et sellist laadi küsimus võis Caspari poolt tulla ning ma ei eksinud. Kuidas kurat ma sellele küsimusele vastama peaksin? Ma ei tahtnud vastata jaatavalt, sest võibolla annaksin talle sellega lootust, kuid ma ei tahtnud ka eitavalt vastata, sest ometi oli tal koht minu südames.
„Miks sa nii kuradi keerulise küsimuse mulle esitasid?"
„Sa ise ütlesid, et ma võin sinult midagi küsida,"muheles Caspar, silitades oma pöidlaga mu kätt.
„Ütleme nii, et sa oled mu südames, Caspar. Kas sellest teadmisest sulle piisab?"
Caspar naeratas. „Sellest teadmisest piisab mulle täiesti."
„Ma mõtlen oma sõnu tõsiselt. Sa oled mu südamesse pugenud ja ma... ma ei taha sinust lahti lasta."
Caspar asetas mu otsaette õrna suudluse, pannes mu kõhus liblikad pööraselt lendlema. Nad mõlemad olid mu südamesse pugenud, kumbki oma erineva iseloomuga endast märgi maha jätnud. Caspar oli soe. Juba noormehe naeratus suutis mu sisemusse nii sooja ja koduse tunde luua, pannes ka mind ennast naeratama. Caspar võttis mu peaaegu kohe omaks, samas, kui Matthiasega olid asjad keerulisemad. Matthias oli... keeruline isiksus, kuid ometi mind tõmbas tema poole justkui magnetina. Fakt, et nad pidid olema mulle kasuvendade eest, tegi asjad veelgi keerulisemaks.
Caspar ei vastanud, kuid ma teadsin, et need sõnad tähendasid tema jaoks kõike. Mulle meenus too hetk rannas, kui asjad minu ja Matthiase vahel... tõsisemaks muutusid. Kui Caspar teaks sellest, kas ta oleks vihane ja minus pettunud? Küllap oleks, kuid mul ei olnud plaaniski talle seda mainida. See hetk jäi ainult minu ja Matthiase vahele.
„On sul pakkimisel abi vaja?"küsis Caspar, lastes mu käest lahti.
„Ma pakin viimaseid riideid, nendega ma abi ei vaja, aga raamatutega oleks küll abi vaja,"muhelesin ma, heites pilgu oma raamaturiiulile, mis oli vahepeal täienenud.
„Hea küll, ma lähen toon kaste juurde raamatute jaoks."
Noogutasin. Kui olin üksi jäänud, istusin hetkeks voodile, vaadates toas ringi. Ma olin nii olnud nii vastu sellele, et pidin jätma oma armsa ja tuttava kodukoha ning kolima siia, kus ma mitte kedagi ei tundnud. Ometi oli see tuba mulle armsaks saanud koos siinsete elanikega. Isegi Astridiga oli mul tekkinud usalduslik side. Ma ei tahtnud mõeldagi sellele, mis saaks, kui naine saaks teada, mida ma olen Caspari ja Matthiasega koos läbi elanud...
Ohkasin, jätkates asjade pakkimist, mõeldes uuest elust uues kodus.
✽✽✽
Aitäh, et olete seda raamatu lugenud ja elanud kaasa Geira, Matthiase ja Caspari seiklustele ❤️
Geira küll kumbagi ei valinud, aga ärge muretsege, ma plaanin sellele raamatule järje teha 😄
Kas te olite team Matthias või team Caspar?