Jää Minuga

20

Mõned nädalad hiljem

„Paps, kas ma saaksin sinuga rääkida?"

Isa naeratas mulle kohvikruusi tagant, paludes mul enda kõrvale istuda. Mu peas oli koorumas mõte, millest ma soovisin isaga rääkida, kuid ma ei teadnud, kuidas seda talle öelda. Kuidas ta reageeriks? Vaatasin terrassil ringi ja kui olin kindel, et kedagi polnud, heitsin pilgu isale.

„Ma olen siin ühele asjale mõelnud,"alustasin ma, mudides sõrmi. See oli mul kombeks siis, kui ma natuke närvis olin. See komme on mul juba lapsest saadik küljes.

„Nii? Sa tead, et võid minuga kõigest rääkida, kullake."

Naeratasin. „Ma tean. Ma lihtsalt ei tea, kuidas sa mu mõttele reageerid."

„Kui sa pole mulle oma mõttest rääkinud, siis ma ei teagi, kuidas reageerida,"ütles isa muiates, rüübates lonksu oma hommikukohvist.

„Ma olen Astridi juures töötades raha natuke kõrvale pannud ja ma... Ma olen mõelnud, et mul võiks olla oma elamine."

Isa vaatas mind üllatunult. „Kas sulle ei meeldi siin?"

Raputasin pead. „Mitte seda. Ma tahan lihtsalt natuke iseseisvuda ja ennast leida, kui nii võib öelda. Mis sa arvad?"

„Sa oled mul liiga ruttu liiga suureks kasvanud, Geira,"ütles isa ohates. „See oleks nagu eile olnud, kui sa sündisid."

„Paps, ära nüüd liiga emotsionaalseks muutu,"sõnasin ma, nügides teda sõbralikult.

„Kui sa seda tõesti soovid, siis ma ei arva, et see halb mõte on,"lausus isa õlgu kehitades, kuid jäi siis tõsiselt mulle otsa vaatama. „Ütle mulle ainult ühte asja ausalt."

„Ja see oleks?"

„Kas sulle on siin meeldinud? Ma tean, kui raske sul oli uue kodu ja perega harjuda."

„Sa küsid, et kas minu väljakolimise põhjuseks on uus pere?"

Isa ohkas. „Võib ka nii öelda."

See oli tõsi, et minu üheks väljakolimise põhjuseks olid Caspar ja Matthias. Me olime kolmekesi sattunud olukorda, mida keegi meist ei oodanud. Ma ei saanud seda aga isale öelda, sest siis oleksin pidanud rääkima kõigest ja seda ma ei saanud teha. Ma ei saanud talle ometi öelda, et olin suudelnud nii Matthiast kui ka Casparit ja nüüd oli meie vahel... Ma isegi ei teadnud, mis meie vahel oli. Meie vahel oli suur segadus. Meie vahel oli tunnete sasipundar, mida mitte keegi ei osanud lahti harutada.

„Ei, paps, nemad ei ole minu väljakolimise põhjus. Jah, alguses ma olin sellele mõttele väga vastu, aga nüüd nad meeldivad mulle. Isegi Matthias."

Isa noogutas. „Mul on hea meel, et kõik on laabunud."

„Nii et sa ei ole minu mõttele vastu? Ma ei hakka kohe kolima, kogun veel natuke raha ja siis vaatame edasi."

„Ei, ma ei ole absoluutselt vastu. Sa oled noor naine, piisavalt vana ja teed oma otsused ise."

Naeratasin. „Aitäh, paps."

Jätsin isa hommikukohvi jooma, mõeldes, et see vestlus läks paremini, kui ma oodanud olin. Arvasin, et isa hakkab protesteerima, tuues mulle välja kodus elamise plussid ning omaette elamise miinused. Viskasin end voodile pikali ja avasin pooleli oleva raamatu, kuid ühel hetkel seisis mu ukse avas Matthias, käed rinnal risti.

„Pagan küll, sa ehmatasid mind,"ütlesin ma võpatades, pannes raamatu tagasi öökapile.

Matthias muigas. „Vabandust. Ma ei tahtnud."

„Oli sul asja ka?"küsisin ma.

Matthias astus tuppa, sulgedes enda järel ukse. Mu süda hakkas närviliselt puperdama, kui noormees mu kõrvale istus ja mind vaatama jäi. Viimane kord tundsin tema lähedust siis, kui ta mind lohutas, kui ma Caspariga tülli läksin. Igatsesin tema lähedust ja puudutust, kuid ma ei saanud teda endale lähedale lasta. Kõik oli niigi keeruline.

„Ma ei tahtnud absoluutselt pealt kuulata, ma vannun, aga ma kuulsin sinu ja Hansu jutuajamist. Sa kavatsed välja kolida?"

Ohkasin. „Jah. Ma arvan, et ma ei pea end põhjendama."

„Meie pärast?"küsis Matthias, vaigistades oma hääletooni.

„Anna andeks, ma lihtsalt... ma ei suuda nii. Ma ei suuda teiega ühe katuse all elada. Pärast kõike, mis meie vahel on olnud."

Matthias ohkas. „Ma tean, et kõik tundub nii keeruline, aga... sa ei pea lahkuma."

„Ma ei koli ju ometi kohe, Matthias. Pealegi, ma tahan iseseisvuda ja ennast leida."

Matthias tõstis oma käe, silitades õrnalt pöidlaga mu põske. „Sa ei saa aru, Geira."

„Millest ma ei saa aru?"

„Sellest, kui väga ma sind vajan ja tahan. Ma vajan sind nii väga, et see teeb lausa füüsiliselt haiget. Ma ei suuda end kontrollida, kui ma olen sinu läheduses. Ma ei suuda sind kellegi teisega koos vaadata. Sa ei saa aru, kui palju ma pean end tagasi hoidma, et sind mitte oma ema ees ja sinu isa ees suudelda, Geira."

„Matthias..."sosistasin ma, oskamata poisile kohe midagi vastata.

„Geira, palun, ära mine. Ma tean, kui keeruline meie olukord on, aga ma ei taha, et sa lähed."

Matthias võttis mu näo oma käte vahele ning mu pilk kohtus tema omaga. Ta silmad olid täis kurbust ja mu süda tahtis lõhkeda. Ma ei olnud mitte kunagi tema silmis sellist sügavat ja kurba pilku näinud. Hoolimata oma segastest tunnetest asetasin huuled õrnalt Matthiase omadele, suudeldes tema siidpehmeid huuli. Matthias läks kohe suudlusega kaasa, tõmmates mind endale lähemale. Matthias suudles mind veelgi ahnemalt vastu ja ma tundsin tema keelt enda omaga mängimas. Asetasin oma käe ta kuklale, mängides vaba käega tema juustega.

„Ma vajan sind nii väga, Geira,"sosistas Matthias mu huulte vastas.

Matthias meeldis mulle. Isegi liiga palju. Samas ei saanud ma ka eirata fakti, et mu südames oli koht ka Casparil. Nad mõlemad meeldisid mulle ning ma teadsin, et kui ma peaksin ühe valima, saab teine haiget. Ma kaotan inimese, kellele ma haiget teen ja ma ei tahtnud kumbagi neist kaotada. Suudlesin Matthiast sama ahnelt vastu, püüdes hetkeks kõik unustada ja lihtsalt vooluga kaasa minna.

Matthiase käed libisesid mu reitele, pannes kogu mu keha elektrist särisema. Ootamatult kuulsin aga samme, mis trepist üles tulid ja ma lükkasin Matthiase endast eemale, süda puperdamas. Sammud aga peatusid meist eemal ning ma hingasin taas kergendatult. Tõusin voodilt püsti ja toetusin end vastu kirjutuslauda, jäädes Matthiasele otsa vaatama.

„Anna andeks, ma poleks tohtinud..."ütlesin ma, raputades pead.

„Sa ei pea vabandama, Geira."

„Matthias, me oleksime võinud vahele jääda! Ma ei saa selliseid mõtlematusi enam lubada."

Matthias seisis mu ette, silitades taas pöidlaga õrnalt mu põske. „Kui sa vaid oleksid minu oma..."

Ma ei suutnud oma pilku tema silmadelt ära pöörata. Meie pilgud oleksid justkui lukustunud. Ka Matthias ei tõmbunud minust eemale, hoolimata sellest, et hetk tagasi oleksime võinud vahele jääda. Ma ei tahtnud mõeldagi sellele, kui isa või Astrid oleks tuppa astunud... Matthiase telefon tõi meid reaalsusse tagasi, kui see poisi teksade taskus põrisema hakkas. Matthias ohkas ning võttis telefoni pükste taskust välja.

„See on David. Ma lubasin talle töökotta appi minna."

Noogutasin. „Muidugi. Mine oma sõbrale appi."

Matthias ei lahkunud aga niisama. Ta tõmbas mu endale lähemale, asetades pisikese suudluse mu otsaette. Naeratasin, tundes, kuidas kogu mu keha kuumaks tõmbus.

„Minust sa nii lihtsalt lahti ei saa,"lausus Matthias, pilgutas mulle silma ja jättis mu üksi.