Kogu selle segaduse keskel, millesse ma olin viimasel ajal sattunud, oli mul hea meel, et saabunud oli nädalavahetus ja ma ootasin üle kõige sõbranna Marie saabumist. Sõbranna oli teele asunud juba varahommikul, lubades teada anda, kui linna lähedale saabunud on. Ma ei teadnud, kuidas Mairele kõigest rääkida, mis viimasel ajal juhtunud on, kuid ma teadsin, et pean seda kellegagi jagama. Mu peas oli liiga palju mõtteid, mida mul ei olnud mitte kellegi teisega jagada ja ma tundsin, et hakkan vaikselt hulluks minema.
Olen umbes viie minuti pärast kohal – M
Naeratasin ja asetasin telefoni tagasi öökapile. Tormasin allkorrusele, et Mariele vastu minna, kuid mulle tuli vastu Caspar, käes kauss hommikuhelvestega. Jäime teineteisele kohmetunult otsa vaatama. Me ei olnud sõnagi rääkinud peale meie suudlust ning kumbki meist ei osanud midagi öelda. Ma ei tahtnud, et meie suhtlus kohmetu oleks, kuid tundus, et see siiski oli.
„Ma kuulsin emalt, et su sõbranna pidi külla tulema,"sõnas Caspar, lõhkudes vaikuse.
Noogutasin. „Jah, ma lähen talle vastu. Ta peaks kohe siin olema."
„Geira, anna andeks. Ma olen sind natuke vältinud, ma tean. Ma lihtsalt ei osanud sulle midagi öelda peale meie..."
„Caspar, räägime sellest teine kord, eks?"katkestasin ma poissi, tasandades oma häält. „Me ei taha, et keegi seda vestlust pealt kuuleks."
Caspar noogutas. „Muidugi, sul on õigus."
Naeratasin Casparile, meenutades, mis tunne oli tunda tema huuli enda omadel. Mind toodi mõtetest välja tänu sellele, et kuulsin maja eest kostvat autosignaali, mis sai tähendada ainult üht: Marie oli saabunud. Avasin ukse ja seal sõbranna seisis, spordikott õlal ja näol temale omane armas naeratus.
„Sa ei kujuta ette, kui hea meel on mul sind näha!"hüüatasin ma, tormates Marie embusesse.
„Minul sind ka!"
Juhatasin tüdruku majja, tutvustades teda ka Astridile. Astrid oli külalise tuleku puhul koogi küpsetanud, mida ta kohe tüdrukule ka pakkus. Jätsin sõbranna hetkeks kööki koos isa ja Astridiga ning viisin Marie spordikoti oma tuppa.
Jäin hetkeks Matthiase toa ukse taha kuulatama, kuid teisel pool ust oli kõik vaikne. Kas ta oli juba varahommikul kuhugi läinud, vältides mind nii? Ma olin püüdnud endale kinnitada, et ma suudan mõlema poisi suudlused unustada, aga ma ei suutnud. Ohkasin ja läksin tagasi kööki, kus Marie elavalt Astridiga vestles.
„Kus Matthias on?"uurisin ma, istudes sõbranna kõrvale.
„Ta läks juba varahommikul Davidi juurde. Neil jäi autoremonditöökojas veel töid poolikuks,"seletas Astrid, tõstes mulle samuti kooki.
Noogutasin, tänades Astridi koogi eest. Proovisin keskenduda Marie jutule, kuid kogu tekst läks mu kõrvust mööda. Autoremonditöökojas võisid tõesti tööd pooleli olla, kuid ma olin täiesti kindel, et see oli hea vabandus minu vältimiseks. Sisimas ma teadsin, et nende mõlema suudlemine oli olnud väga halb mõte ja ma oleksin pidanud asjad kohe katki jätma, kuid kahju oli juba tehtud.
„Aitäh koogi eest, Astrid,"tänas Marie, tõustes laua tagan püsti. „Tore sind jälle näha, Hans."
„Sind samuti, Marie,"vastas isa, naeratades sõbrannale.
Asetasime koogitaldrikud nõudepesumasinasse, suundudes seejärel minu tuppa. Marie vaatas mu toas ringi, suu ammuli. Marie jagas tuba oma noorema õega, seega ta ei teadnud, mis tunne on omada suurt ja ilusat oma tuba.
„Kõik on siin nii ilus,"kommenteeris Marie. „Astrid disainis su toa?"
Noogutasin. „Kõik viimseni."
„Minu arus tundus Astrid küll väga tore naine,"lausus tüdruk, istudes mu kõrvale voodile.
„Tead, ma olen jõudnud järeldusele, et tegelikult ta ongi. Tol hetkel mulle lihtsalt tundus nagu oleks isa ema reetnud ja sellepärast vihkasin Astridi. Meie vahel ei ole erilist sidet, aga me oleme sõpradeks saanud kui nii võib öelda."
„Ja sinu kasuvennad? Kuidas nendega on?"
Teema, mida ma kartsin Mariega jagada, tuli siiski päevavalgele. Kuidas kurat pidin ma tüdrukule ütlema, millises pasas olin? Ma olin suudelnud mitte ühte, vaid mõlemat oma kasuvenda. Marie sai mu vaikimise järgi aru, et midagi oli lahti.
„Kuule, mis lahti on? Sa võid mulle kõigest rääkida."
Lõpuks pääsesid mu keelepaelad valla, rääkides Mariele kõigest, mis viimasel ajal juhtunud on. Ma tundsin juba pikka aega, et kui ma ei saa kellegagi rääkida, lähen hulluks. Marie kuulas mind suure huviga, muiates aega-ajalt.
„Ma ei tea, mida ma tegema pean. Ma tunnen nende mõlema vastu tõmmet, mida ma ei tohiks. Pagan küll,"ütlesin ma, kui olin jutu lõpetanud.
„Sa oleksid nagu mõnda noorte armasturomaani sattunud,"muigas Marie.
Ohkasin. „Ma mõtlesin, et sa annad mulle nõu, aga sa ainult naerad mu üle."
Marie müksas mind. „Ole nüüd! Kõik loksub kuidagi omal aja paika. Usu mind."
✻✻✻
Üllataval kombel sattusime Marie, mina, Caspar ja Matthias õhtul peole, mis toimus Caspari sõbra Alexi juures. Algselt keeldusin peole minemast, meenutades oma viimast pidu. Lisaks kartsin ka seda, et peol võis olla Oscar, kuid Caspar kinnitas mulle, et Oscarit kohal ei ole. Marie, kes alkoholist väga ei hoolinud, oli nõus meile autojuhiks olema ja nii me neljakesi peole jõudsimegi.
„Ma kavatsen end nii purju juua, et unustan täielikult, kes on Matthias ja Caspar,"sosistasin ma sõbrannale kõrva.
„Ole oma joogiga ettevaatlik,"hoiatas mind Marie.
Noogutasin. „Ma proovin."
Kui alkohol oli mulle viimaks pähe hakanud, tundsin end palju lõbusamalt ja suutsin hetkeks peast visata mured nimedega Caspar ja Matthias. Tirisin Mariet mitu korda tantsuplatsile, kuid lõpuks tantsisin ikkagi üksi. Läksin kööki uue joogi järele, kuid tagasi tulles märkasin rõdu peal kahte inimkuju, kellest ühe tundsin ära Matthiase. Teine tüdruk oli mulle samuti tuttav, kuid ma ei teadnud, kuidas ma teda tundsin. Tüdruk toetas end rõdupiirdele, tõmmates Matthiast endale lähemale.
Mind valdas tohutu armukadedus, mida ma polnud mitte kunagi tundnud. Jälgisin Matthiase ja tolle tüdruku kehakeelt, mis ütles mulle nii mõndagi nende suhte kohta. Ma ei suutnud taluda seda, et tundmatu neiu riivas oma huultega Matthiase huuli. Ma ei suutnud taluda seda, et too tüdruk Matthiast puudutas.
Ma teadsin, et mõte sekkumisest oli halb, kuid mu sisemus kees ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma ei hoolinud sellest, et korraldan stseeni. Trügisin läbi rahvasumma Matthiase suunas, sees keemas viha. Endalegi aru andmata kallasin oma joogi tüdruku kraesse, mille peale too mind šokeerivalt vaatama jäi.
„Geira, kas sa oled aru kaotanud? Miks sa nii tegid?"küsis Matthias.
„Ma lähen teen end korda,"pomises tüdruk, jättes meid kahekesi.
Olles kahekesi jäänud, pöördusin Matthiase poole. Tüdrukule joogi kraesse kallamine oli mu meeleolu paremaks teinud, kuid Matthias ei taibanud ikka veel, miks ma seda tegin.
„Ma nägin, kuidas te kaks toredasti flirtisite."
Matthias muigas, lähenedes mulle vaikselt. „Kas sa oled armukade, väike õeke?"
Püüdsin poisist eemale tõmbuda, kuid Matthias oli mind ajanud rõdupiirde vastu ja mul puudus väljapääs. Ma ei tahtnud mitte mingil juhul tunnistada, et ma olin armukade, kuid mulle tundus, et nüüd see oli niigi arusaadav. Matthias asetas mu juuksesalgu kõrva taha ja kogu mu keha reageeris tema puudutusele.
„Sa võid mulle tunnistada, et olid armukade. Ma hoian su saladust,"sosistas Matthias.
„Hea küll, ma olin armukade. Oled nüüd rahul?"
Meie vahelist pinget oleks võinud noaga lõigata. Matthias kummardus, riivates oma huultega õrnalt minu omi. Ma soovisin nii meeleheitlikult, et ta mind suudleks, kuid ta tõmbus minust eemale, jäädes mind muiates vaatama.
„Annaga flirtimine oli kättemaksuks selle eest, et sa Caspariga suudlesid."
Matthias asetas mu põsele suudluse, jättes mu seejärel üksi rõdule. Ma teadsin, et ta õrritas mind meelega. Jättis meelega mu põsele ainult suudluse, teades, et ma ihalesin enama järele.
„Kuradile kõik,"pomisesin ma, suundudes kööki uue joogi järele.