Oli külm aprillikuu hommik. Maad kattis hele härmatis. Vaikus kattis maad. Amy läks paljajalu õue ja vaatas sinakasse taevasse. Paigas , kus nad praegu viibisid oli alati vaikne, sõjahelid sinna ei jõudnud. See oli turvaline paik. Seal ei elanud palju inimesi. Enamus mehi oli praegu sõjas ja surid oma kodumaad kaitstes, naised olid ilma meesteta ja lapsed isadeta. Ka Amy isa läks sõtta ja rohkem teda ei nähtud. Amy ema Margareth oli kindel, et ta oli hukkunud. Amy õed Sonya ja Elisabeth teda õieti ei tundnudki. Kui Sonya oli viiene ja Elisabeth kahene algas sõda ja nende isa pidi sõtta minema, enne seda jõudis ta Margarethile rääkida ühest turvalisest kohast Inglismaa rannikulalal.Seal nad praegu viibisidki. Aga sellest ei tahtnud Amy praegult rohkem mõelda. Tegelikult oli täna Sonya sünnipäev. Ta sai 13.aastaseks. Tal olid pikad heledad juuksed ja sinised silmad nagu Amylgi ja samasugune välimus oli nende emal ka aga Elisabeth oli oma välimuse pärinud nende isalt. Elisabethil olid pikad tumedad juuksed ja pruunid silmad. Nad kõik neljakesi olid kõhnad. Amy hingas veel viimase sõõmu järsket õhku ja läks tagasi tuppa. Margareth oli juba ärganud ja tõstis koogi lauale. Elisabeth süütas tuld kainassese. Sonya ilmselt magas veel. See oligi hea, sest nad tahtsid talle üllatuspidu teha. " Ema las ma panen ise küünlad põlema," lausus Amy. Ema läks tagasi söögilaua juurde ja hakkas tordile küünlaid laduma. „ Lähme nüüd, „ lauses Amy tasakesi, kuna ta ei tahtnud Sonyat üles ajada. Nad läksid Sonya tuppa. Ta magas vaikselt. Ta heledad juuksed langesid lahtiselt padja peale. Ta nägi magades nii armas välja. Nad hakkasid sünnipäeva laulu lulma, tort käes. Sonya virgus otsekohe ja naeratas. Kui nad lõpetasid laulmise puhus Sonya küünlad ära ja soovis midagi. Nad läksid tagasi tuppa ja hakkasid torti sööma. Amy jaoks oli tort imemaisetv see lausa sulas keelele. Natukese aja pärast läks Sonya välja, ta lootis loomi leida, ta eelistas nende seltskonda. Elisabeth läks ülakorrusele pööningule isa asju vaatama, ta tegi seda alati, kuigi ta ei mäletanud eriti isa , aga ta on alati öelnud, et tahab vähemalt näha missugune ta välja nägi, ema küll on talle öelnud, et ei tasu vanu asju meelde tuletada, aga Elisabeth tegi seda ikkagi. Ema oli väga murtud, kui isa pidi sõtta minema ta küll ei näidanud seda välja, meie pärast arvas Amy, aga sisemuses ta pole seda unustanud. Amy läks vaikselt oma tuppa hakkas raamatut lugema, ta ei jõudnud seda eriti kaua teha, kui ta kuulis õuest kära. Ta pidas hinge kinni ja kuulatas aga kuulis püssilaske ja jooksis alla. Kui ta õuest välja tormas nägi ta Sonyat kummardumas haavatud koera kohale. Amy vaatas hirmuga suurt kogu, kes tema ees seisis. Tegu pidi olema võõraga, pigem mehega kuna ta oli suurt jässakat kasvu ja tal olid vuntsid ees. Amy lausus vihase, ent tasakaaluka häälega: „ Miks te mu õe koera tulistasite, ta pole teinud kellelegi kurja!" „ Kas , tõesti," lausus võõras. " See teine krants, on kõik mu sugulase lambad maha murdnud!" „ Mis asja te räägite", ei saanud Amy asjast aru." Meie leek, pole kellelegi kurja teinud!" Nüüd oli ukselävele ilmunud ka Elisabeth ja Margareth. „ Amy tahtis vastasele virutada, aga hoidis end tagasi kuna nii suur mees oleks ta kiiresti alistanud. „Aga kes se siis mu lambad maha on murdnud, „ hüüdis võõras." „ Võib olla hulkuv koer või hunt,meie koeral pole sellega midagi pistmist, ja ma loodan, et te hüvitate meie koerale tehtud kahju, sa vana tõbras". Kohe kahetses Amy öeldut ja kirus sisemiselt, miks ta ei suutnud keelt hamba vahel hoida. Aga hilja oli kahetseda, juba haaras võõras temas kinni ja viskas ta eemale. Õnneks oli Amy kukkumispind kerge ja ta vaid ägises üllatuses. Ta ei saanud puhata, kuna võõras kukkus oma keharaskusega peale, üritades teda vist lämmatada. Margareth tormas Amy poole , aga Sonya tiris ta tagasi." Sa kuradi saatanasigitis", pressisi võõras üle hammaste", ja taarus eemale, ning kehitas pükse."Kes sa oled?", pärsis Amy, „meil siis väga naljalt meesteseltskonda ei satu". „ Võõras muigas ja viskas muru peale paberist ümbriku kehitas vintpüssi õlale ja sammus minema. Sonya tormas kohe Amy poole, saades aru, et tal suuri kahjustusi pole, hingas kergendatult ja ütles üsna täiskasvanliku häälega: „Mis kurat sul sisse läks, pidada lahingut endast mitu korda suurema mehega, miks sa ei suutnud lihtsalt vait olla, see mees on selgelt mingisugune mõrvar?" „Anna andeks, Sonya", pobises Amy, kuigi ta hääl ei kõlanud Sonya kõrvus väga andekspaluvalt, „Aga ta vääris seda", sosistas Amy. „Kuidas leegiga asjalood leegiga", päris nüüd ka muruplatsile jõudnud Elisabeth. "Sonya sammus leegi poole ja vaatas õudusega suurt verepleki Leegi puusakohal." Mis ümbrik see on ?„, päris Elisabeth. Amy sammuus ümbriku poole võttis selle pihku ja vaatas sisse. Ümbrikus polnud just väga palju raha, aga piisavalt, et leek arsti juurde viia ja isegi jätkuks sellest rahast neile mõni nädal toitu. Nad kasvatavad küll ise oma väikesel peenralapil taimi ja tegid nendega turul vahetust, aga mõnikord, kui saak otsa sai pidid nad nälgima. Amy ei suutnud pealt vaadata, kuidas ta õed kannatavd ja läks tol hetkel, kui nälg saabus metsa. Ta oskas üsna hästi mõõka kasutada, isa oli talle seda kunagi õpetnud. Metsas olles leidis ta tavaliselt mõne õnnetu linnukse või hiire, kelle ta siiis tappis ja koju viis. Sonya küll sellist toitu väga ei armastanud, aga Amy sundimise pärast ta siiski sõi natuke. „Viime leegi arsti juurde", lausus Amy, „ Siin ümbrikus on selleks piisavalt palju raha." Nad panid leegi auto peale ja hakkasid linna poole sõitma. Päris linnaks seda kohta siiski nimetada ei saa, sest Inimesi oli seal umbes saja ringis. Sinna oli ehitatud üks arstimaja, kus vajadusel ka loomadele abi pakuti. Nad sõitsid kõigest 10 minutit, kui nad kohale jõudsid. Anne tuli juba õue. „ Meil on vigastatud koer", lausus Amy, vanat sõpra tervitades. Anne aitas neil vigastatud koera oma arstikabinetti viia. Anne palus Margarethil, Sonyal ja Elisabethil arstikabinetti ooteruumi jääda, arstikabinet oli üsna väike. „ Nii", lausus Anne ," Mis meil siisn siis on, kuulihaav, kui ma õigesti näen. Kus ta selle veel sai. Amy sai aru, et tal ei õnnestu valetada ja seletas Annele kõik ära, mis vahepeal juhtus ka selle, kuidas tal võõraga väike kaklus oli. Anne kuulis jutu ära, ohkas, kuid siis muutus ta pilk kalgiks. „ Mis on, „ päris Amy. „ Palun ütle mulle, Amy, „ lausus Anne," Ega see võõras ometi sõduri moodi välja ei näinud." „ Natuke küll, tunnistas Amy. „ Sa ei arva ometi ,Anne, et sõda on siiagi jõudnud. „ Ma ei tea , mida enam arvata", lausus Anne. Ta tegi koerale unesüsti ja asus haava puhastama. Kui ta oli sellega valmis saanud, eemaldas ta kuuli ja sidus selle kinni. „ Ma jätaks sa paariks päevaks enda juurde, et saaksin haaval paremini silma peal hoida," lausus Anne ja ta jätkas: „ Amy sa peaksid ikka kaaluma põenemisvarianti, kui sõda siia tuleb ei pääse keegi meist eluga, kui sa tahad, et su pere saaks veel ilma näha, siis mõtle selle peale. Läheksite juuba homme laeva peale ja jõuaksite Amerikasse ja seal leidub kindlasti mingisugune ohutu koht, kus sina ja su pere saaks rahus olla." Amy vaatas Anne rohelistesse silmadesse ja ta nägi seal vaid puhast siirust. Selles ilusas hommikuses valguses paistis Anne nooremana. Amy on alati arvanud, et Anne on kindlasti vanem kui 20, aga praegu tundus talle, et ega Anne tast väga palju vanem polegi. Kui nad siia tulid oli Amy kaheksane, ta mäletas, et Anne elas siis juba siin ja turule minnes nad siiski nägid teda paar korda pingi peal istumas ja joonistamas, pikad tumedad juuksed lohakalt üle õla rippumas. Paar korda on nad Anne juures ravil ka käinud, siis kui Sonya lipises ja jala murdis ja kuidas Anne talle kinnistas, et kõik saab korda. Anne isa on sõtta läinud nagu ka Amy isa ja Anne ema suri umbes paar aastat tagasi, pärast seda, kuna Anne ema oli siis ainuke arst, pidi Anne ise arstiks hakkama, ta oli koos emaga töötades mitmeid asju meelde jätnud. Anne ise küll arstiks saada ei tahtnud, aga kuna abivajajaid oli palju, ei jäänud tal muud üle. „ Hea küll, lausus Amy pärast pikka pausi. „ Ma räägin emaga, ma küsin mis ta asjast arvab." „ Tubli tüdruk ja ära sa Leegi pärast muretse, ega ta nimi ilmasjata Leek pole," pomises Anne. Amy mäletab seda küll, üks hooletu naine oli lõkke süütanud ühe maja äärde, aga oli kuiv aeg ja lõkke juures oli maha niietud rohi, mis oli heinaks kuivanud, see levis Amy maja kuurini, kus Sonya parajasti oli, tuld oli igal pool. Amy mõtles, et enam ta Sonyat ei näegi, aga just siis ilmus üks võõras noor koer välja, ekes puges väiksest avausest sisse ja sõna otsese mõttes kandis Sonya põlevast kuurist välja, koer ise pääses vaid paari põletusega. Pärast seda võtsid Amy ja ta pere koera endale ja kõigi poolt valiti talle samasugune nimi Leek. Amy astus ootruumi ja ütles: „ Leek jääb siia paariks päevaks ravile, aga temaga on kõik korras", pomises Amy nähes Sonya hirmunud pilku ja ta jätkas, „ Lähme nüüd kõik koju, lõuna on kätte jõudnud ja minumeelest on täna kellegil sünnipäev ja kingitused ootavad." Sonya pilk läks kohe rõõmsamaks. Nad istusid autosse ja sõitsid kodu poole. Kohe kui nad jõudsid kodu poole, silkas Amy ühte peidukohta ja võtti sealt välja kolm kingitust, neil oli kombeks teha kellegi teise sünnipäeval kõikidele kingitusi. Amy pidi väga rängalt tegema naabermajas tööd, et raha koguda. Amy kinkis emale ilusa pärlitega kaelakee, Elisabethile siidist kleidi ja Sonyale looma entsiklopeedia ja imeilusad kõrvarõngad. Nad kõik olid üsna hämmastanud ja tänasid teda väga. Amy tahtis, et tema perel oleks kõik olemas, ta hoolis neist väga. Kuna oli juba lõuna ja Sonyal oli sünnipäev tegi ema neile moosipirukaid ja porgandupirukaid. Amy võttis ampsu porgandipirukast ja teadis, et tavaliselt nad sellist toitu endale lubada ei saa, aga kuna oli Sonya sünnipäev võis väikese erandi endale lubada. Nad istusid ja sõid ja kuna ilm oli ilus läks Amy väikesele jalutuskäigule linnakesse. Ta lootis leida kedagi linnakesest, kes oli äkki kokku puutunud tänase võõraga, ja ta lootis, et see keegi võiks talle ehk öelda, mis riigi sõjamees too oli. Ta kõndis turuplatsi poole ja märkas seal oma kooli õetajat Härra Carlost. Ta oli üsna tavapärane nagu alati. Kortsud murekohtadel, tumedad juuksed meelekohtadel, paar halli juuksesalku, hallid asjatundliku silmad. Praegu oli neil koolis väike vaheaeg. Nad käivad küll koolis. Pärast seda, kui sõda puhkes ja nad siia põgenesid, otustasi ühes elanikud siisn kooli rajada, kuna vanemad tahtsid põllutööde või mõne muu asjaga elatist teenida, aga lapsi polnud kuhugi panna. Kuigi koolis oli ainult 2 õpetajat ja klassis olid umbes mõne õpilasega, said nad siiski mingusuguse hariduse omantatud. Amy kõndis Harra Carlose poole ja tervitas õpetajat, ning lausus üsna tasakaaluka häälega: „ Härra Carlos, ega te juhuslikult ei märgnud ühte võõrast jässaka kehaehitusega meest, kellel oli püss õlal?" „ Kusjuures Amy nägin küll. Ta laaperdas siin ja karjus midagi. Õudne mees ja tal oli hirmus vene aktsient. „ Vene aktsient", kordas Amy. "Järelikultoli tegu venelasega ja see tähendab, et nad on tulekul," kordas Amy ja jooksis kiiruga kodu poole. Jõudnud ukse juurde jooksis ta trepits ülesse ja leidis oma ema kirjutuslaua tagant Sonya pluusi õmblemast. „ Ema „, ähkis Amy suurest jooksust", see mees, kes täna Leeki tulistas ov Vene sõdur ja see tähendab , et sõda on ka siia jõudmas." Margareth vaatas Amyt paar sekundit uskumatu näoga ja siis jõudis temani olukorra tõsidus. „ Me peame siit lahkuma, mida varem, seda parem. Ma lähen asju pakkima. Me lahkume siit homme varavalges. Ja Margareth läks Sonyat ja Elisabethi kutsuma. Amy läks oma tuppa. Võttis keskmise suurusega riidest seljakoti ja ladus sinna sisse : paar pluusi, mõningad paarid aluspesu, kaks paari pükse, paar seepi pesemiseks, käterätiku ja pani kotti ka väikese püstoli ja pussnoa. Seda võib meil ju vaja minna, kui madinaks läheb, mõtles ta endamisi. Ta läks alakorrusele ja nägi, et ta õed juba pakivad oma asju. Vaikselt hakkkas õues hämarduma. Amyle meenus, et Leek onju veel Anne juures. Ta lausus : „ Ma kähen toon leegi Anne juurest ära, teie püsige siin, pakige oma asjad ära, sööge midagi ja minge magama." Ootamata nende vastust läks ta öue istus autosse ja hakkas Anne poole söitma. Amy oskas üsna hästi autot juhtida. Ema oli talle seda õpetanud. Ta sõitis, kuni jõudis Anne maja juurde. Ta astus autost välja, sulges ukse ja koputas uksele. Anne tuli ust avama ja oli ilmselgelt üllatunud, et Amy nii hilja siin on. Ta lausus „ Amy ma ei oodanud sind, aga tule sisse. Kas muretsesid leegi pärast." Ja nad jõudis kohta, kus leek lamas. Amy vastas: „ Noh mitte päris. Ma rääksin turuplatsil Härra Carlosega ja ta ütles, et see mees, kes leeki tulistas, oli ilmselt venelane, kuna tal oli hirmus Vene aktsient. Me lahkume varavalges ja ma tulin Leegile järgi." Anne oli ilmselgelt üllatunud sellest, mis ta kuulis. Aga ta sai aru. Ta võttis väikesse koti , pani sinna sisse sidemeid, marlilappe, haavapuhastusvedelikku ja valuvaigisteid. „ Vahetage ta sidet vähemalt kord päevas, võtke vana sise ära ja puhastage haava, siis pange side marlilapiga ümber Leegi puusakoha ja kui tal valus on siis võite talle valuvaigisteid süstida, aga ärge neid talle väga tihkelt andke, ainult siis, kui on suur vajadus. Turvalist minekut sulle, Amy,. „ Anne sa võid ju meiega tulla, läheksime kuskile ohutusse kohta. „ Ma ei saa, Amy," lausus Ann. „ Need inimsed siin vajavad mu arstioskusi, ma ei saa neid hüljata. „ Anne, sõda on tulekul, kui sa siia jääd ei pruugi sa enam kaua elus püsida, tule meiega, palun", palus Amy. „ Ma ei saa", kordas Anne ja ulatas ravimikoti Amyle. Amy on alati Anne hästi suhtunud, ta küll Anne päris oma õeks ei saaks pidada, aga parimaks sõbraks küll. Amy sirutas käed välja ja kallistas Anne ja sosistas: „ Küll me kunagi ikka kohtume, ma luban sulle seda." Anne naeratas ja andis Leegi Amyle ja mainis : Ära sa teda sõidul väga palju loksuta." Amy naeratas ja sammus auto poole. Ta istus autosse ja pani selle käima. Anne tuli ukselävele ja lehvitas talle. Amy lehvitas sammuti ja sõitis kodu poole. Amy meeleoli oli üsna rusutud. Anne on väga heasüdamlik ja lahke inimene ja aitas alati inimesi olgu tegu isegi varagag. See juhtus 1 aasta tagasi, kui üks vargapoiss varastas ühe vanaproua käekoti ja jooksis minema. Amy ise oli sel hetkel turul ja müüs oma kaupa. Anne oli samuti turuplastil nad vestlesid Amyga, kui juhtusid seda nägema. Varas aga oli nii kohmakas, et libises ja kukkus vastu suhkrukommileti klaasi. Klaas muidugi purunes tema raskuse all. Ja killud tungisid talle kehasse. Ja muidugi oli Anne see, kes õnnetuspaika jooksis ja poissi abistas. Ta palus, et Amy sõidutaks selle poisi tema arstikabinetti, et Anne saaks teda paremini aitata. Terve sõidu palus ta Amylt , et ma väga ei loksutaks poissi . Kui me ta arstikabinetti jõudsime tegi Anne mitu tundi palavikuliselt tööd, et kõik klaasikillud posi ihust välja saada. Amy oli talle seal abiks ja mäletas suurepäraselt, kui halb tal hakkas, aga ta võttis ennast kokku, kuna ta ei tahtnud Anne alt vedada. Ja poiss jäi ellu, ja pärast seda ta enam ei varastanud. Amy jõudis just maja ette tuli autost välja, haaras ravikoti ja Leegi, ning sammus välisukse suunas. Õues oli juba üsna pime. Kell võis olla juba umbes 11. Amy sammus sisse. Majas oli vaikne ilmselt ta õed ja ema juba magavad. Ta andis Leegille pisut juua ja natuke süüa. Tegi talle enda tuppa pehme asme ja asetas leegi sinna peale. Ta läks ise tagasi kööki, sõi lõunasöögist järelejäänud pirukaid ja jõi vett peale. Tal oli kahju, et nad peavad sellest kohast lahkuma. Ja tal oli kahju, et Anne kaasa ei tahtnud tulla. Ta lõpetas söömise ja läks oma tuppa tagasi. Leek juba magas. Ta pistis tema ravimikoti enda kotti, et ta seda hommikul maha ei unustak, ning heitis oma voodisse puhkama. Veerand tunni pärasta ta juba suundus rahutusse unenägude maailmasse. Linngi tema ümber suundus unemaale. Vaid üksikud linnud veel säutsusid ja rohitirtsud sirtsusid.
YOU ARE READING
Sinna kuhu üksi tee ei vii
Fantasy16 aastane Amy elab koos oma kahe õe ja emaga kusagil Inglismaal. Neil on seal üsna rahulik elu, aga maailmas on asjad kaugel normaalset elust. Sõda on maailma vallutanud ja inimesi pole enam palju alles jäänud. Lootus kaob, kõik hakkvad juba alla v...
